Olen selles aias õige mitu uurimisretke korraldanud. Inimkäte hoolitsust ei ole see paik ammu tunda saanud, küll aga hoolimatust. Vapralt üritab loodus katta seda, mis tema maailmas võõras. Autovrakk, vanad lillepotid, plastpudelid, ehituspraht. Kuulsin eile kuidas kuskil puid lõigati. Hommikul tühjana seisvasse aeda jalutama minnes, leidsin sealt oksahunniku. Ei olnudki hunnik, lihtsalt üle aia visatud oksad, nii nagu parasjagu mugavam oli olnud.
Ma ei ole veel kohtunud selle unustuste aia perenaisega. Kui me kohtume, tahan temalt küsida, kas ma võin tema aias pisut toimetada. Lõikaksin puid, piiraksin metsikuks muutunud lilli peenardes, koguksin kokku kõikjal vedeleva prahi. Põletaksin ära oksarisu ja teeksin aianurka ühe korraliku kompostihunniku.
Nii ma seal aias jalutamas käin. Seni küll fotoaparaadiga, kuid mine tea, ehk varsti poetan juba ka okstangid taskusse.
 |
| Vana oliivipuu on kui värav udusesse aiailma |
 |
| Veel viimased õied mandlipuudel |
 |
| Aiasügavuse ristikuvaip, mis suve saabudes jäljetult kaob, et jälle sügisvihmades rohetama lüüa |
 |
| Loodame, et tuleb hea mandliaasta |
 |
| Miski ei reeda, et maja on pea käeulatuses. Loodusel on siin lastud pikalt omapäi toimetada |
 |
| Nespera (Eriobotrya japonica) ehk jaapani villpööris. Vili :nispero. Ei jõua ära oodata kui need imemaitsvad nisperod valmivad! |
 |
| Tundub, et eelmisel aastal ei jõutud kõiki nisperoid ära süüa |
 |
| Apelsinid looduse igaveses ringkäigus |
 |
| Selline näeb välja rosinapuu |
 |
| Jaanikaunapuu (Ceratonia siliqua) rohelistest ussikestest saavad suve lõpuks "suured mustad ussid" |
 |
| No nii rohenäpud! Sellist pilti nähes tahaks ju kohe kiiresti sekkuda? ;) |
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar