Serra do Caldeirão

Fonte Férrea park asub São Brás de Alportel'i lähedal. Just sealt algab ka Serra do Caldeirão maaliline maastik.

Pargin auto puhkeala parklasse ja suundun otsustavalt esimest teed mööda üles mäkke. Ma ei ole veel poole pealegi jõudnud kui peast käib läbi mõte: “Hei, sina! Kuhu tormad? Sa pead siit pärast alla ka saama kuidagi!” Vaatan alla auto poole, millest on järgi ainult väike valge laik ja rühin edasi. Tuul on tugev, päike paistab, ees ootab imeline avastusretk.

Lisaks mandlipuude õitevahule on talvises Algarves veel teisigi õitsejaid. Eerikaid (urze pk) on siin nii valgeid kui lillakasroosasid. Valgeid olen näinud põhiliselt ojade või jõgede ääres, roosad seevastu kasvavad pigem küngastel ja kuivemates kohtades. Kõrgust on valgetel oma poole meetri kanti, kui mitte isegi rohkem. 

Parim kaaslane sellistel matkadel on neljajalgne kaaslane. Ei ole tal kunagi ühtegi pretensiooni. Kõik teed on head, igasugune ilm on ideaalne, ükski rada ei ole igav. Ei ole olemas liiga järsku tõusu ega ohtlikku laskumist. Silm särab ja saba on rõngas!

Korgitamme (Querqus suber) saatus, muudkui kooritakse. Tegelikult kooritakse teda küll iga kümne aasta tagant. Silveses on korgi muuseum. Võtan plaani selle külastamise, saan teada kas numbrid puude peal tähendavad koorimisest kulunud aega ja seda, kuidas korgist ikkagi saapaid tehakse. 

Maastik kõrgepingeliinidega

Üles- alla. Isegi meri paistis korra kahe künka vahelt. Ega ta kaugel ole, vast on kümmekond kilomeetrit. Võibolla pisut rohkem ka, ei ole mõõtnud.

Korgitammeväravad. Hea keskmise ilma šamaanirännakut teha. Sealt vahelt läbi minnes läks tee püstloodis alla. Kuidas nad neid teid teevad, jääb mulle arusaamatuks. Mina sealt alla ei tahtnud minna, polnud põõsaid, millest ennast kinni hoida kui mööda kiviklibu astumine pigem sööstlaskumiseks kipub kujunema.

Pilvede varjud. Siinne puude lõikamise stiil on minule pisut võõras. See on natuke nagu köndistamise moodi. Palju tüükaid, palju vesivõsusid. Kevadel, kui puude lõikamise õppepäevi korraldatakse, lähen uurin asja. Et miks just nii ja mitte teisiti.

Serra do Caldeirão valgus ja varjud

Järjekordne püstloodis tee, õnneks oli piisavalt põõsaid, mida “laasida”. Nende põõsaste nimi on vaigu-kiviroosikud, portugali keeles esteva, ladina keeles Cistus ladanifer. Kui nad õitsema hakkavad on kõik need künkad valges õieehtes. Aga praegu nad ei õitsenud. 

Koer käis vahepeal vaatamas, et mis ma seal nüüd siis nii kaua teen? No on jah need kahejalgsed sellised hädised nii järsul laskumisel aga küll ma tulen, naudi seni loodust! Jalg tegi järsu nõksaka lahtistel kividel. Huvitav, kas siin telefonil levi ka on kui ma juhtumisi jala välja väänan.

Ei ole mustikas, mirt on. Välimuselt nii sarnane, et pistsin ühe marja proovi pärast suhu. Ju vist igatsusest tõeliste mustikate järgi.

Kui pikalt sama koha peal seisad, siis kasvab sammal selga. Lähme ruttu edasi!

 Vesi nii selge nagu allikas ja külm kui jää. Pidin paljajalu läbi oja minema. Peale seda vaatasin koera vees sulistamist hoopis teise pilguga. No küll on hästi karastatud loom!

Reisusell metsateel. Jalutuskäigu lõpp tuli ootamatult. Veel paar käänakut ja olimegi juba parklas tagasi. Egas midagi, järgmise korrani, siis võtame veel pikema tiiru ette.  

Mustlaspoiss

Istun autos tühermaa serval. Siin lõpeb linn. Olin just koera autosse pannud, et rahulikult arvutis saaksin nokkida, kui koer urisema hakkas. Ei näinud ma midagi erilist. Ikka urises. No mis nüüd?
Majade vahelt tuli mustlaspoiss muulaga.
Jäin neid vaatama. Põhiliselt küll muula. Pidasin teda alguses eesliks aga tundus ikka muul olevat.  Looma põlved olid katki. Ka rinnal oli üks leemendav haavakoht. Istusin autos ja vaatasin seda looma. Pikad kõrvad, pulstunud pruun karv, rahulik samm ja sõbralikud silmad.
Poiss nägi mu pilku. Mis ta võis olla, vast kümneaastane, võibolla polnud seda vanust niipaljukestki. Täpselt auto ees jäi ta seisma, kükitas maha ja hakkas muula põlvi uurima, ise aegajalt pilke minu poole heites. Pöörasin pilgu tagasi arvutiekraanile.  Poiss tõusis kohe püsti ja läks edasi.

Mida õpib see mustlaspoiss oma elus? Küsima? Seda kohe kindlasti. Kas ka andma? Kas tema maailmas on kohta armastusele?

Terramada

Nägin täna mandlipuul esimesi õisi ja sellest kasvas välja mõte rääkida imeilusast kohast nimega Terramada. Kuna Terramada ökokogukond ei aus ka just kiirtee ääres, sobib see ka eilse jutu jätkuks.

Mina olen käinud Terramadas kahel korral. Eelmise aasta maikuus, lahtiste uste päeval ja teist korda  suvel,  pööripäeva tähistamisel. Ma ei hakka rääkima selle paiga ajalugu, saad seda huvi korral lugeda nende kodulehelt , püüan anda edasi selle paiga rahu ja ilu.

Esimene pilk Terramadale. Polegi nagu midagi näha peale kauni looduse ja just see ongi selle koha eripära: elada kooskõlas loodusega

Maaliline tee Terramada pererahva eluasemete juurde

Maikuine lillemeri

Vesiroositiik muutub suvel pea olematuks, kuid mai alguses  nägi ta välja just selline

Looduslik lilleaed ja vaade paisjärvele. Pööripäevaaegse ürituse lõpus oli higistamistelgi tseremoonia. Selle lõppedes sai kuuvalgel järves ujuda. Oli ilus kogemus. Eriline tänu Luisale ja Josefile, kes tseremooniat läbi viisid

Oli ka teisi kauneid trumme, millel lasti pööripäeval ühiselt kõlada  kõrgete puude all, just seal vesiroosidega tiigi kaldal. Ring oli suur ja väga paljurahvuseline

Improvisatsioonid lahtiste uste päeval, kõik olid oodatud osalema

Selle parve peale pandi vetiveeria taimed, mis siis suve jooksul moodustasid tiigile rohelise saarekese. Vasakpoolne meisterdajapaar on Terramada pererahvas

Maikuine tarbeaed, loodud parimate permakultuuri tavade järgi. Permakultuuri  kohta võid täiendavalt lugeda ka Terramada kodulehelt

Juunikuu. Viinamarjade valmimiseni on veel aega

Kaunimad palad ühiselt piknikulaualt Terramada lahtiste uste päeval

Kui loodus tuleb tuppa...

…siis lähevad inimesed õue! Niipalju kui mina olen näinud, armastavad portugaallased tõeliselt piknikke. Igal võimalusel minnakse sööma kuskile välja, loodusesse.  

No nüüd ei jää muud üle kui tuleb jälle üks Terramada külastus teha. Ma ei olegi seal talvel käinud. Ja üldse. Talvine Algarve on väga mõnus koht. Tahan sellest ükskord kindlasti ka pikemalt rääkida. Siinsetest randadest ja ristikust, mis on rohe- roheline ning jätab mulje, et kogu Algarve on kaetud kauni pügatud muruga. Ja muidugi õitsvad mandlipuud. Koos nende õite langemisega, kattub ka siin maa justkui värske lumega...

Kaardid ja tegelikkus

Portugal on ilus maa. Nagu paljudes maades, on ka siin need kõige põnevamad kohad pisut tavapärastest turismimarsruutidest eemal. Mis muud kui istud autosse ja kihutad avastusretkele! Kaardi pealt vaatasid ju enne järgi, et selle linna juurest peab paremale keerama ja siis järgmisest suuremast ristmikust vasakule. Lihtne! Kas ikka on?

Anneliga kevadises Algarves ringi sõites, sattusime esimest korda olukorda, kus meil ei olnud vähimatki aimu sellest, kus me asume. Meie esialgne plaan oli “pisut ringi sõita” enne kui õhtul rendiauto tagasi anname. Sellest pisikesest ringisõidust kujunes päevane automatk, mille lõpp oli juba vürtsitatud õrnade meeleheitenootidega. Kas me ikka jõuame õigeks ajaks Tavirasse tagasi?

“ Kuhu me peame minema?”

“ Ma ei saa aru, siin ei ole selliseid kohanimesid.”

“ No kuidas ei ole!!!???”

Pidasin auto kinni ja veendusime siis juba Anneliga koos, et tõesti, neid kohanimesid mis on kaardil, ei ole tegelikkuses ja vastupidi. Tee, mis on kaardil kena ja sirge, on tegelikult nagu uss mööda mäekülge. Osadest teedest vaikib kaart sootuks. Ristmik, mis peaks koosnema kahest ristuvast teest, moodustub tegelikult mitmest erinevast ristmikust ja ringist, mille vahe võib olla kuni kilomeeter. Esimese juures on linna nimi mida sul vaja on, vahepealsetes katsu ise orienteeruda. Viimase juures on ka võibolla mõni suunaviit. Kasuta või kompassi kui tahad.

Sõites mõnda külakesse sisse, pead olema valmis selleks, et enam ei saa aru, kus suunas uuesti välja peab sõitma. Külas sees ei pruugi enam olla ühtegi suunaviita. Suunaviidad tekkivad uuesti siis, kui oled õnnelikult külast välja jõudnud. Kui oled. Arvestama pead veel sellega, et enamus tänavaid on nii kitsad, et kui oled lõpuks jõudnud selle väravani, mis tänava lõpetab, siis ei ole sul enam eriti ruumi ringi keerata. Tupiku märk on unustatud ettenägelikult paigaldamata või on see sellises asendis, et sobiks väga hästi ka kõrvaltänava kohta. Ja loomulikult on enamus tänavaid ühesuunalised. Aga see tundub isegi mingil hetkel kergendusena. 

Portugaallased armastavad ringteid. Neid on siin kohe hästi palju. Ma ei ole kokku lugenud, mitmel korral ma olen tiirutanud mööda ringi ja katsunud tuvastada, kuhu see nool nüüd siis tegelikult näitab. Sobilikud tunduvad vähemalt kaks erinevat suunda. Ringil tiirutades näen küll infotahvleid, aga need on pandud “ohutusse kaugusesse”. Selleks, et neid lugeda näeksid, pead ringilt maha sõitma. Probleem puuduks, kui saaksid sildini jõudes vajadusel tagasipöörde teha. Enamasti siiski ei saa ja pead järgmise ringini välja sõitma. Tunned siirast rõõmu kui see ei olegi kilomeetrite kaugusel.

Kui sa päris täpset teed ei tea ja kui sa seda enne sõitnud ei ole, siis varu endale aega. Varu igaks juhuks aega ka siis, kui sa oled seda teed enne sõitnud. Miks? Sest see tänavanurk, kust sa ära pead keerama, võib seekord hoopis teistsugune tunduda. Või läheb sul ringide lugemine sassi ja sooritad  pöörde vale ringi pealt.  

Parim, mis sinuga juhtuda saab on see, et jõuadki esimesel katsel õigesse kohta. Rõõmusta oma edu üle ja premeeri ennast lähimas pastelarias ühe kohvi ja koogiga. Igatahes on see parem variant kui kottpimedas ja vihmaga otsida seda kahe tee ristumiskohta, mis kaardi järgi otsustades on maailma kõige klassikalisem kahe tee ristumiskoht. Tegelikkuses on aga selle koha peal hoopis kombinatsioon seitsmest ringist ja viiest ristmikust, mis kõik on kenasti varjul mõnes tillukeses külas, millest kaardi tegijad ei ole iial kuulnudki.

Kõigele vaatamata. Portugal on ikkagi ilus maa. Isegi kui sa ei leia just seda kohta mida otsisid, leiad sa  kindlasti mõne muu põneva koha. Need väravad, mille ees tee otsa saab, on ju ka omamoodi ilusad. Sõbralikult naeratav pererahvas juba puhas boonus! Viisakas tervitus ja kiire vabandus ning oled jälle valmis oma raja otsinguid jätkama. Las need teed lõppeda peagi karjatee või tühjusega, uue kogemuse võrra rikkamaks oled sa ikkagi saanud. Ja võibolla juba järgmisel korral õnnestub sul üles leida ka see koht, kuhu sa tegelikult minna tahtsid.

Kelle oma on maa?

Üks mu portugaallasest sõber rääkis loo sellest, kuidas üks naine oli koos oma kahe eesliga läbi terve Portugali rännanud. Loo viimane lause oli, et loomulikult ei ole see nüüd enam võimalik. Miks, küsisin mina. Sest pole enam selliseid teid ja maadel on omanikud, kellele ei meeldi kui nende valdustes liigutakse. See pani mind mõtlema maast kui omandist. Kellel on õigus omada maad?

Kui omanik ei kohtle oma looma hästi, siis parimal juhul võetakse see loom temalt ära ja antakse kellelegi, kes suudab tema eest hoolt kanda. Kui vanem ei hoolitse oma lapse eest, siis temalt võetakse ära vanemlikud õigused.

Kui maaomanik kurnab ja mürgitab oma maa elutuks, ei juhtu mitte midagi. Kui maaomanik raiub maha kogu metsa ja jätab selle elanikud kodutuks, ei juhtu mitte midagi. Kes tuleb appi maale? Kellel on õigus öelda: sina ei ole väärikas kasutaja sellele maale, see maa vajab heaperemehelikku suhtumist. Sina ei suuda hoolt kanda selle metsa eest, anna see sellele, kes metsa austab ja armastab. Aga tee seda enne, kui metsast on järgi ainult kännud ja tärkav võsa.

Ole aus ja austa ka maad, mis on sinu värava taga. Miks sa arvad, et tühi krunt majade vahel on jäetud selleks, et prügi ladustada? Miks sa arvad, et prügi metsa alla viies oled oma probleemi lahendanud? Miks sa arvad, et metsa väljaveoks sobib naabri maa paremini kui enda oma?

Millal saabub aeg, kus me kõik tunneme ennast vastutavana maa heaolu eest? Millal saabub aeg, kus maa ei ole enam müügis, vabalt kasutada. Millal me võtame vastutuse Maa, kui oma kodu eest?

Seekord sedamoodi. Head Uut Aastat! Tulgu ta just selline, nagu Sa ise tahad...