Mulle hakkab Lissabon iga korraga
järjest rohkem meeldima. Jälle avaneb temast mõni uus tahk ning
lahkudes jääb miskit hingele kripeldama. Mõni koht, kuhu tahaks
kindlasti järgmisel korral jõuda. Ma ei ole väga kirglik
muuseumide külastaja kuid Museu Nacional do Azulejo on kindlasti
paik kus tahaksin kunagi ära käia.
Palju tänu Irjale, kes mind alati lahkelt
võõrustanud on! Irjale olen saanud esitada ka kõik need
küsimused, mille peale kohalik inimene lihtsalt õlgu kehitab ja
ütleb, et see lihtsalt on nii. Sest alati ei olegi nii lihtne väljast
tulnule seletada, miks mõndasid asju just nii aga mitte teisiti ei
tehta.
Kujutage ennast nüüd ette detsembrikuisesse Lissaboni. Päike paistab ja sooja on vähemalt kakskümmend kraadi. Ees ootab ilus päev!
Feira da Ladra ehk “varaste turg”.
Seda turgu on peetud siin Alfama äärealal juba üle saja aasta.
Tunnen ennast selle täika südames üsna ebamugavalt ja võtan
heameelega vastu pakkumise vaadata seda äri kaugemalt.
Seistes kõrgel kiriku katusel ja
nautides detsembrikuist sooja päikest, kuulen ainult nõrka suminat
sellest, mis all tänavatel teglikult toimub.
Sardiinid, sardiinid, sardiinid! Seekordne üllatus oli terve pood, mis on pühendatud konservidele! Sa võid
komplekteerida erinevaid kinkepakke nii sardiinidest,
kaheksajalgadest, kalmaaridest või tuunikalast. Müügil on isegi
puidust kastid kuhu saad oma konserveeritud kingituse ilusti ära
mahutada.
Tagasi sardiinide juurde.
Suveniiripoodidest leiad neid nii kangast, keraamikast, puidust,
särgi või koti peale trükituna... tuhandeid eri
nägemusi sardiinist! Millal meie küll oma kilu niimoodi armastama
hakkame?
1755 aasta maavärin purustas Lissabni
täielikult. Seega, arhitektidel oli võimalus kujundada terve linna
süda uuesti. Igatahes on siin huvitav jalutada. Kitsad tänavad,
pesu, mis laperdab tuules, huvitavad tüübid kes sinu küsimusele vastavad nii pikalt, et endalgi on algus meelest läinud...
Ülemisel pildil värav Lissaboni saabujale Tejo jõelt.
Jõgi saab alguse Hispaaniast. Lissaboni jõudes on see jõgi
saavutanud märkimisväärsed mõõtmed. Pildil olev sild, Ponte 25 de
Abril, on 2 km pikk. Aga teine, Vasco da Gama sild, on 17,2 km pikk. Selle numbriga on tal au olla Euroopa pikim sild.
Ikka veel eelistan ma restoranides käia
koos kohalikega. Miks? Kasvõi sellepärast, et leida üles mõni
eriti kõrvaline kohake, millest mööda jalutades ei oska sa
aimatagi kui hea söögikohaga on tegemist. Astud sisse mittemidagi ütlevast uksest, istud paberiga kaetud lauakese taha ja sööd oma elu parima lõunasöögi
Sama kuulus kui Lissaboni tramm, on
ka trammides tegutsev taskuvaraste kamp. Huvitav, kas selline tuntus tuleb ka kasuks sellise “töö” juures?
Elevador de Santa Justa. Tänavatõstuk,
mis ühendab Baixa kvartalit
Largo do Carmoga
Peale
maeiteakuimitmetunnist jalutuskäiku Lissabonis olime jõudnud
Belémi. Irja ei lubanud mul linnas kohvi juua, ütles, et me peame
seda tegema just Belémis. Mul oli selleks hetkeks juba üsna
ükskõik, peaasi, et kuskil istuda saaks. Ja siis me läksime
kohvikusse nimega Antiga Confeitaria de Belém. Tellisime kohvi ja
loomulikult pastéis de
Belém'eid.
Teate. Ma olen enne ka sarnaseid kooke söönud, kuid nüüd ma enam
neid mujal ei taha! Lehttaignakorvikesed, mis on täidetud
keedukreemiga, kõlab iseenesest lihtsalt, kuid...nad olid
ahjusoojad. Ja milline maitse! Te peate selle ise ära proovima.
Varuge kindlasti selleks aega, sest selles kohvikus on pea alati järjekord.
Kohtumiseni
Belémi kohvikus!