Donna

Veel üks koer! See oli minu esimene reaktsioon kui autost hüppas välja heledakarvaline hispaania hurt. Kõhn, kondine, alandliku ja õnnetu olemisega. Seisis jalad harkis keset hoovi nagu kangestunult. Malinois Nina uudistas teda eest ja takka. Paaril korral sai armukadedus Ninast võitu ja hambad laksatasid uustulnuka kõrva ääres kokku. Hurt seisis liikumatult edasi.

Olen kuulnud, et nii Portugalis kui Hispaanias peetakse nende koertega paar hooaega jänesejahti ja siis ei ole neid enam kellelegi tarvis. Tänavale jätmine on üks variant, teine võimalus on mahalaskmine. Selle koera saatus oleks olnud mahalaskmine.

Esimese öö veetis hurt esikus, küljealuseks kaltsuvaip. Paaril korral oli kuulda haledaid niutsatusi. Toidukausist oli hommikuks kadunud ainult tükike kana. Kuivtoit ja vesi olid puutumata.

Hommikul jäime kahekesi. Toimetasin ringi ja kui tuppa tagasi tulin, oli hurt ennast diivanile kerra kerinud. Ei olnud minul südant teda sealt maha ajada. Otsisin ühe vana fliisi ja panin talle tekiks peale.

Nüüd ta siis magab keras diivani peal, nina fliisi all peidus. Ma ei tea tema vanust, ma ei tea tema nime eelmisest elust. Ma ei tea midagi peale selle, et ta oli jahikoer. Seda elu jäävad meenutama vaid armid tema kehal. Kas ka hinges, kes seda teab.

Nüüd on tema nimi Donna. Ma loodan, et õige varsti asendub see lõputu väsimus tema pilgus uuesti rõõmu ja usaldusega elu ning ka inimeste vastu. Las see diivan jääda pealegi sulle magamise kohaks Donna, sest selles elus on kõik teisiti.