Kui ma esimest korda Lagosesse jõudsin, tulin rongi pealt maha, otsisin üles oma hotelli, panin koti hotellituppa ära ja läksin kõndima. Mõtlesin teha väikese jalutuskäigu, et vaadata, kust mere äärde pääseb ja kas need rannakaljud siis ikka on samasugused nagu olin nii paljude piltide peal näinud.
Sellest väikesest jalutuskäigust kujunes päevapikkune matk. Igal sammul avanes uus ja hingemattev vaade. Õhinal, nagu väike laps kommipoes, kiirustasin mööda rannakaljudel looklevat rada aina edasi ja edasi.
Eile käisin Lagoses kolmandat korda. Hakkasin astuma mööda rada, mis viis üles künkale. Ja juba avastasin ennast mõttelt:
"Siin ma ei olegi veel käinud. Oot, ma vaatan ainult selle käänaku taha veel."
Ei usu, et see mu viimaseks Lagoses käimiseks jäi, neid käimata radu jäi sinna veel...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar