Viisime Donna eile
õhtul uue peremehe juurde. See pilt temast seal võõra auto
tagaaknal jääb mulle kauaks meelde. Ma ju teadsin, et ta ei saa
meie juurde jääda. Aga ikkagi. Loomadel, eriti koertel, on eriline omadus kiiresti
sinu südamesse pugeda ja seal endale koht leida. Nende jaoks on
armastus elustiil. Midagi täiesti loomulikku. Midagi sellist, mis kunagi otsa ei saa.
Kuulsin öösel,
kuidas Nina läks elutuppa diivani juurde, nuusutas üle koha, kus Donna oli maganud ja tuli siis vaikselt esikusse oma
asemele tagasi. Ega minagi eriti magada saanud. Ikka mõtlesin, et
kuidas Donnal seal uues kodus läheb. Vaevalt, et ta nüüd jälle niipea
diivanil magada saab.
Ma ei taha välja tuua põhjuseid, miks Donna ei saanud meiega jääda. Need kõlaksid mulle endale nagu vabandused. Olin eile nii lähedal sellele, et
öelda “stopp!”, kuid mida päev edasi, seda raskem see oleks olnud. Lahti laskmine.
“Ära too enam
ühtegi looma koju!”
Oli ainus, mis ma
oma kaaslasele ütlesin kui ta hommikul küsis, miks ma nutan.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar