Kui Universum küsib, siis tuleb anda

See oli šamaanitee algkursus kevadises Tartus. Jalutasime parasjagu Anneliga kaunil hommikul hotellist kursusele, kui üks mees tänaval küsis meilt raha. Kui ma nüüd õieti mäletan, oli see täiesti sihtotstarbeline küsimine hommikuse õlle jaoks. Päev edenes omasoodu, teemasid oli erinevaid ning mingil hetkel ütles kursuse juhendaja Mikk Sarv:

"Kui Universum küsib, siis tuleb anda." Vaatasime Anneliga üksteisele otsa ja hakkasime naerma. Tol hommikul oli jäänud õlleost meie poolt igatahes toetamata.

See lugu on mulle hiljem korduvalt meelde tulnud erinevates situatsioonides.

Ükskord Harjumäelt läbi minnes nägin pingil istumas meesterahvast. Arvuti põlvedel, korralikult riides, seljakott kõrval pingi peal. Ise telefonis miskit nokkides, kõnetas mees mind hetkel, kui olin temast möödumas. Kas ma saaks talle 5 € anda? Järgnes lugu brasiilia või argentiina ajakirjanikust, kes mingitel segastel põhjustel oli oma raha kaotanud. Hoogu kogudes lõppes lugu küsimusega, ega mul talle öömaja ei ole juhuslikult soovitada kellegi juures. Andsin küsitud summa, kuid öömajani jõudes, arvasin, et sellega võiks ta kellegi järgmise poole pöörduda. Jätkasin oma teed muie suunurgas. Oli see nüüd siis ajakirjanduslik eksperiment või varjatud kaamera?

Universum aga muudkui jätkas küsimist. Elasin siis juba Taviras, kui minu uksekell helises. Helistaja  oli vana naine, kes küsis  leivaraha. Olin üllatunud. Sellist asja ma ei olnud enne näinud, et suisa kodudes raha käiakse küsimas. Järgmisel korral oli mu ukse taga noor mees, kes vuristas ette kiire loo sellest, kuidas ta on töötu näitleja. Nähes, et portugalikeelne jutt ei anna soovitud tulemust, tuli lugu soravas inglise keeles. Võtsin loo teadmiseks, kuid sularaha mul ei olnud.

Suupillimängija, kes törtsutab lustakat viisijuppi igale möödujale ja keda näed õhtul supermarketis veini ostmas. Suhteliselt räsitud väljanägemisega meesterahvas, kes lebab päikesest soojal kivipingil, jalad müürile visatud ja ootab raha oma korjanduskarpi. Kalendrite müüjad turul, kes on väga rahul kui sa kalendrit ei taha, vaid ainult raha annad. Mustlasnaised, kes manavad ette haleda näo ja küsivad lastele söögiraha. Sokimüüja, kes seisab kohvikus kannatlikult su laua kõrval isegi siis kui oled kindlalt väitnud, et praegu sokke ei vaja. Ja nii edasi ja nii edasi.

Minu jaoks saabus piir, kui ühel hommikul käis minult raha küsimas kokku viis inimest. Istusin välikohvikus Tavira peaväljakul. Kui ma nägin järgmist küsijat tulemas, tõusin ma lihtsalt püsti ja läksin ära. 

Miks ma kirjutan sellest just täna, mõni päev enne Tavirast lahkumist? Võibolla selleks, et jätta see lugu endast siia maha. Mulle meeldib anda. Anda oma panus, et midagi muuta. Mitte alati ei pea asjad minema kohe paremaks, mõnikord on lihtsalt vaja midagi muuta, et asjad hakkaksid üldse kuskil suunas  liikuma. 

Mulle meeldib teha asju, küsimata selle eest muud tasu kui rahulolu tehtuga. Ma võin värvida hooldekodus tube või teha päevakeskuses eakatele inimestele reikit. Kuid anda sama õnge päevast päeva inimestele, kes seda iialgi kasutama ei hakka, sellel ei näe ma mõtet.

Kallis Universum, teeme  edaspidi nii, et minuni jõuavad ainult need küsijad, keda ma tõeliselt aidata saan. Need, kes on ka ise valmis ennast aitama. Need, kes tõesti tahavad kasutada just seda "õnge", mille ma neile parasjagu anda saan. Aitähh Sulle!

Tavira

Just selline ongi  Algarve lääneosa väikelinn Tavira

Siin on 21 kirikut nii, et  kui oled otsustanud külastada kirikukontserti, siis varu endale aega või tee "kodutöö" korralikult ära

Selles vanas kinos tegutseb kord nädalas kinoklubi. Siinse kinoklubi eestvedaja on olnud ka PÖFFi žüriis.  Tallinna jäised kõnniteed ja Tiina Lokk oma kõrgete kontsadega olid tal eredalt meeles

Tavira kitsad ja käänulised tänavad ei vii sind sugugi otseteed sinna, kuhu plaanisid minna. Kohe üldse ei armasta need tänavad kiirustajaid. Tõttajatega  mängitakse peitust seni, kuni suur kiire üle läheb

Siinsed iseloomulikud püramiidkatused pidavat olema head, et vihmavett ära juhtida. Mine tea, võibolla ongi. Suvel  jätab kõrge katus igatahes majas rohkem õhku hingamiseks ja niisama ka ilus vaadata

Vanasti olla portugaallased väga lühikesed olnud. No ega nad tänapäevalgi teab kui pikad ole, aga need toredad astekivid on uutel majadel kahjuks treppidega asendatud

Iidse Tavira kindluse juures. Õhtul tuuakse publiku ette lugu Tavira "Valgest Daamist "

Tavira vana turg. Talvine, vihmane ja tühi. Suvel  rõõmus ja rahvarohke. Kahjuks küll enam mitte turuna toimiv. Nüüd võib siin lõunat süüa või suveniire osta

Jalgrattad ja Tavira on lahutamatud. Terve Algarve ranniku pikkuselt peaks olema ka jalgrattatee. Ei oska kinnitada ega ümber lükata. Tean ainult seda, mida ise näinud olen: Farost Hispaania piirini saab küll jalgrattateed mööda

Õhtupäikeses 

 Rio Gilão  kaldapealne  kohvikute ja restoranidega

Ookean

Minu esimene kohtumine ookeaniga oli Hispaanias, Muxias. Olime Terjega lõpetanud oma teekonna Leonist Santiago de Compostelasse. Jalad käimisest paistes, pea mõtetest tühi. Me ei kõndinud seda viimast sajakilomeetrilist lõiku, vaid sõitsime bussiga otse Muxiasse.

Pea kolm päeva veetsime rannal kõndides või kaldakaljudel istudes. Vaatasime merd, pidasime päikeseloojangupiknikku, hingasime sisse soolast õhku, mis lõhnas vabaduse järgi.

Minu teine kohtumine ookeaniga oli Portugalis. Kaldapromenaad Cascaisis, Cabo da Roca alati tuuline kaldapealne, Algarve lõputuna näivad liivarannad, Sagrese kõrged kaljud, Lagose liivarannad vaheldumisi kaljudega.

Tormine, tasane, valges vahus, sinine, roheline, kuldne, hõbedane. Kirjeldamatult ilus ja võimas!

Minu esimene kohtumine Algarve randade ja rannasaartega toimus novembrikuus 

Novembrikuine Lagos

Kaunis liivarand Lagosel

Sügislehed

Troia

Culatra saar 

Culatra hõbedane meri

Pedras del Rei

Meri oli rohe- roheline, meri oli kullakarvaline

Kas meri armastab asju?

Rannik Aljezuri lähistel

Kes küll julges endale kodu ehitada nii tujuka naabri kõrvale?

Vila Real de Santo Antonio. Viimane rand Portugalis, kohe peale Guadiana jõge algab Hispaania

Pedras del Rei

Ainult pühapäeval on meri kalapaatidest tühi

Elujooned

See oli sõbrapäeval kui minu kõige suurem sõber mulle selle kauni kivist südame kinkis.
Aitähh Sulle sõber!

Kas sellel rajal on süda?

Carlos Castaneda

“Don Juani õpetused”

Näiteks kui õppisin tundma kuradi umbrohtu, olin liiga innukas. Haarasin asjade järele nagu laps kompveki järele. Kuradi umbrohi on ainult üks miljonist rajast. Iga asi on üks miljonist rajast. Seepärast pead alati meeles pidama, et rada on ainult rada. Kui tunned, et ei peaks seda mööda minema, siis ei tohi sa sellele jääda, mitte mingil tingimusel. Et omada niisugust selgust, pead elama distsiplineeritud elu. Ainult siis tead, et iga rada on ainult üks rada ja mitte kellelegi, ei sulle endale ega teistele, ole solvanguks, kui sellelt lahkud, kui sinu süda seda käsib.

Kuid sinu otsus jätkata rajal või lahkuda sellelt peab olema vaba hirmust või auahnusest. Ma hoiatan sind. Vaata iga rada lähedalt ja kaalutlevalt. Proovi seda nii palju kordi, kui pead vajalikuks. Siis esita endale- ja ainult endale- üks küsimus. See on küsimus, mida ainult väga vana inimene esitab. Minu heategija rääkis mulle kord sellest, kui olin noor ja minu veri oli liiga jõuline, et sellest aru oleksin saanud. Nüüd mõistan seda. Ma ütlen sulle, mis see on: “Kas sellel rajal on süda?” Kõik rajad on samad: need ei vii kuhugi. Need on rajad, mis viivad läbi põõsa või põõsasse. Oma elust võin öelda, et olen rännanud mööda pikki, pikki radasid, kuid ei ole kuhugi jõudnud. Minu heategija küsimus omab nüüd tähendust. Kas sellel rajal on süda? Kui on, siis on rada hea, kui ei ole, siis ei ole temast mingit kasu.

Kumbki rada ei vii kuskile, kuid ühel on süda, teisel mitte. Ühe peal on rõõm rännata, kuni seda järgid, oled sellega üks. Teine paneb sind oma elu needma. Üks teeb sind tugevaks, teine nõrgestab sind.

Este caminho tem coração?

Um caminho é só um caminho, e não há desrespeito a si ou aos outros em abandoná-lo, se é isto que o coração nos diz...
Examinhe cada caminho com muito cuidado e deliberação.
 Tente-o muitas vezes, tanto quanto julgar necessário.
 Só então pergunte a você mesmo, sozinho, uma coisa...
Este caminho tem coração?
Se tem, o caminho é bom,
se não tem, ele não lhe serve.
Um caminho é só um caminho.

Carlos Castaneda

Quinta Shanti

Quinta Shanti aeda sisenedes võtab sind vastu viljadest lookas granaatõunapuu

Apelsinid. Enamus valmib detsembrikuus või suts hiljem. On ka varasemaid sorte. Ei mingit keemiat, ei mingit mürgitamist. Puude aluseid kattev paks  multšikiht saadakse siitsamast aiast

 See huvitava kujuga sidrun rippus peaaegu kaevu kohal.
Väga sügava kaevu kohal

Tõeliselt dekoratiivene banaaniõis. Taga on näha juba valmiv kobar.
 Eksootilised viljapuud on istutatud mediteerimisruumi seina taha.
Seal on kõige soojem ja kaitstum koht kogu aias

Mediteerimisruumi valge vaikus

Küllusepõld

Viinapuud on selleks aastaks lõpetanud. Sügise värvid

Angela omas elemendis

Pisike süda oli esimene asi, mida  mediteerimisruumi seinal märkasin.
Just sellise mulje jättis mulle  Quinta Shanti:
südamega tehtud kodu

Quinta Shanti ja Angela

Mitte kaugel Tavirast asub küla nimega Conceição. Just seal, surnuaia ja raudtee vahel, on ligikaudu kaks ja pool hektarit maad, millel nimeks Quinta Shanti. Ökotalu, mida peavad kaks noort inimest, Jil ja Angela.

Kuidas ma Angelaga kohtusin? Võiksin alustada sõnadega: see juhtus siis, kui ma tahtsin endale jembet osta. Ja nii see tegelikult oligi. Läksin endale eelmisel talvel Taviras jembet otsima. Üks asi viis teiseni ning lõppes sellega, et mind tutvustati Angelaga. Tema kaudu sain tuttavaks Petraga ja sealt edasi veel paljude inimestega, kelle kõigi ühine puutepunkt on Angela.

Kes on Angela? Noor portugaallanna, kes laulab, tegeleb jooga ja mediteerimisega. Kes töötab oma farmis, käib vanavanemate maadele puid istutamas, organiseerib üritusi ja räägib.

Angela armastab rääkida. Ta räägib sellest, kuidas asju näeb ning tunnetab.

“Ma pean mõtlema selle peale” oli lause, mis ka meie viimasel kokkusaamisel tihti kõlas. 

Jalutasin eile Angela farmis ringi ning pildistasin. Kuulsin, kuidas saabus üks auto. Tulija oli Angela ammune sõber Carlos, kellel oli kaasas pudelike mingi arstimiga. Nimetan seda nii, sest ei oska täpsemat terminit kasutada. Asi iseenesest ei olnudki nii oluline. Oluline oli teema, mis sellest välja koorus.

Nautisin olemist ja kuulasin poole kõrvaga Angela ja Carlose omavahelist portugalikeelset dialoogi. Kui Carlos kotitäie juurikatega ära oli saadetud, tuli Angela minu juurde ja küsis, kas ma sain aru, millest jutt käis.

Ilmekalt, nagu alati, seletas ta mulle lühidalt toimunut. Carlos oli tulnud pudelikesega, mis sisaldas mingit looduslikku arstimit ning avaldanud soovi saada vastu aiasaadusi. Sellest koorus välja arutelu vahetamise teemal. Angela seisukoht oli, et vahetada saab neid asju ning neid teenuseid, mida mõlemad pooled tõesti vajavad. Kuna Carlos vajas köögivilju, Angela aga ei vajanud pudelikest, lahendas olukorra seekord raha.

Olime enne Angelaga rääkinud vahetamisest. Teenus teenuse vastu, asjad asjade vastu jne. Tema põhimõte on lihtne: kõik see tuleb eelnevalt kokku leppida. Kui tema tahab pilte ja pakub mulle vastu aiasaadusi, siis mina kas olen nõus ning vahetus toimub või ei ole nõus ja vahetus jääb ära.

Kuid anda lihtsalt midagi, mis endal ülearune on ja siis midagi vastu küsida, on juba eraldi teema.

Angela arusaam rahast on lihtne ja selge: raha on vaja, et maksta elektri eest, osta kütust nii traktorile kui autole, käia mõnel üritusel või koolitusel. Ela kui lihtsalt tahad, ilma rahata on keeruline hakkama saada.

Angela vanavanemate maja asub Algarve sisemaal. Ta armastab seda maja. Talle meeldib seal käia ja mõnda aega olla. Kuid elamiseks? Liiga energiakulukas, ütleb Angela. Elu nagu vanavanematel, on tänapäeva inimesele liiga väsitav.

Tingituna sellest ja kindlasti ka paljust muust, Portugali maapiirkonnad tühjenevad. Enam ei ole suuri lamba ja kitsekarju, kes oma karjuse saatel metsades ja mägedes uusi karjamaid otsivad. Loomi, kes hoidsid metsaalused puhtana. Inimesed on läinud mugavaks. Ja selle mugavuse hinnaks Portugalis on metsatulekahjud.

Angela käib vanavanemate maadel lagedaks põlenud küngastele puid istutamas. Istutamine ei ole siin nii lihtne kui mõnes vihmasemas piirkonnas. Algarve suvi on omamoodi karm katsumus nii inimestele kui loodusele. Maa põleb pruuniks ning muutub kivikõvaks. Ilma pideva kastmiseta talvel istutatud taimed lihtsalt surevad kuuma suve jooksul. Ja suvi on siin pikk. Vihma, mis suudaks maad janust päästa, ei pruugi sadada kolm- neli kuud. 

Kuulsin kord, kuidas Angela arutas, milliseid puid üldse tasuks istutada. Männid. Kasvavad kiiresti, kuid on suvel äärmiselt tuleohtlikud. Akaatsia. Võib võrrelda Eestimaise lepaga. Kasvab kiiresti, kuid suurem väärtus puudub. Mandlipuu. Ilus ja kasulik puu, kuid hukkub ajapikku hooletusse jäetuna. Jaaniakaunapuu. Suur, tugev puu. Annab head saaki ja varju, kuid vajab vähemalt noorena lisakastmist.

Ja nii on see siin kõigega: päike annab, päike võtab. Vesi on võtmesõna. Kui sul on vett, on sul võimalus midagi kasvatada. Vett ei ole, hukkub kõik.

Ütlen Angelale, et pean nüüd minema hakkama. Juttu katkestamata võtab ta rohelise plastikust kausi ja suundume koos aiamaale. Nuga ühes käes ja kauss teise kaenla all, asjatab ta vagude vahel. Ise kommenteerides, miks mõni taim just selline välja näeb ja millal on parem aeg midagi külvata.

“Täna on noorkuu,” ütleb ta “see on hetk, kui looduses kõik seisab. Täna ma puhkan, et siis alustada uute tegemistega. Näiteks oad. Kui külvad oad nüüd, novembri alguses, saad sama või veelgi suurema saagi kui need, kes külvasid oma oad juba augustis- septembris.”

Just selline vanavanemate tarkuse järgi toimetamine iseloomustab Angela tegemisi ja ettevõtmisi. Kuulates loodust, kuulates inimesi, kes enne meid on elanud. Tunnetades iseennast ja maad, mille nimi on Quinta Shanti.

Angela teeb kõike südamest

Täiesti teistmoodi olemine

Jälle üks ilus pühapäev metsas. Koos tegemise, koos olemise energia. Inimesed loovad õhustiku. Õhustik loob ideed. Koos viiakse ideed ellu. Sellega luuakse uus energaia. Uus energia toidab uusi ideid. Loomise lõputu ring.

Täna oligi üks pikk piknik. Sai räägitud ja kuulatud. Paberile said kirja edasised tegevused

Nii me seal ringis istusime ja maailma parandasime: prantsuse, portugali ja inglise keeles

Terramada rahvas tuli suure pannitäie pizzaga. Kellel oli potiga supp kaasas, kellel salatid. Leivad, puuviljad, magustoiduks arroz con leite ehk magus riis piimaga, peal ohtralt kaneeli.

Need, kes tulevad esimest korda, on alati üllatunud piknikulaual valitsevast küllusest. Kõik jagavad, kõigile jagub!

Angela, Quinta Shanti perenaine. Temast räägin homme pikemalt

Kõht täis ja tulevikuplaanid tehtud. Nüüd kõrvitsatele näod pähe! Ana ja Petra tööhoos

Kuhu silmad, kuhu suu?

Saage tuttavaks: hr Max! Väike uinak peale piknikku. Kõrvitsad ei olnud huvitavad...

Carlotta ja kõrvits

Tüdrukud kõrvitsatega

Genevive Terramadast teab permakultuurist ning looduslähedasest elust palju. Mis koht on Terramada? Rahu ja vaikuse oaas kauni looduse keskel. Lähen sealsele rahvale ükspäev külla, siis räägin lähemalt

Ainuke koht, kus taimed suve tõesti hästi üle elasid, oli maitsetaimede spiraal

Järgmise korrani!