Apelsinipuumaja

Minu esimene maja Taviras oli apelsinipuumaja, sest tema pisikeses müüriga kaitstud aias kasvas suur apelsinipuu

Maja oli väike ja tänav oli kitsas aga pildile jäi kõik kõige olulisem 

Kui leiad Taviras selle tänava, siis selle ühes otsas on platsike. Platsikesel on ilus haljasala ja selle ääres on Eesti Konsulaat

Astume tuppa, mis on kohe ka elutoaks. Vasakule jääb magamistuba, otse ees on köök

Köögist avanevad suured uksed aeda

Saage tuttavaks: apelsinipuu!

Vaade aiast

Kui on aed, siis tuleb ka istutada. Mis siis et jaanuarikuus

Südatalvine Algarve aed

Talvel on majas külmem kui õues ja päikese käes

Rosmariinipõõsas

Suvel mõnus istumiskoht. Talvel külmavõitu. Päike käib nii madalalt, et see aianurk ei näegi talvel päikest

Härjavõitlus Portugalis

Sevilla- teema jätkuks on igati kohane rääkida pisut Portugali härjavõitlusest ehk touradast. Sattusin nimelt ühe hobuürituse käigus Tavira äärelinna, kust enda suureks üllatuseks avastasin härjavõitluse areeni (Praça de touros).

Suvine ratsutamisvõistlus Taviras. Taustal härjavõitlusareen

Pean tunnistama, et enne seda pidasin härjavõitlust ainult Hispaania kultuuri pärisosaks. Minus tekkis huvi, milline on üks härjavõitlus Portugalis. Suvel toimus Taviras isegi üks võitlus, kuid ma ei tundnud endas piisavalt entusiasmi sinna minekuks. Seda enam, et tänu Hispaania corridale (oma silmaga näinud ei ole, tuginen raamatutes kirjeldatule ja meedias nähtule), tundus see üks lõpmata julm ja verine vaatemäng olevat.

Mõni aeg hiljem juhtusin nägema televiisorist ülekannet Lissabonis toimuvast härjavõitlusest.

Kasutan Silmaringi Reisijuhti, et lühidalt ja ülevaatlikult kirjeldada areenil toimuvat:

Kõigepealt ärritab rühm härjavõitlejaid (peón de brega) härgi keepidega, valmistades nii looma ette cavaleiro'le. Pärast cavaleiro etteastet tulevad areenile kaheksa vabatahtlikku forcado't, kes püüavad härjast paljakäsi jagu saada- seda võtet tuntakse kui pega't. Lõpuks aetakse härg areenilt minema ülejäänud karja juurde.

Foto M. Alvarenga 

Härja sarved on nüristatud ja kaetud nahksete katetega. Olen näinud ka seda, et härja turi on kaetud polstriga, et selle sisse saaks odasid suruda ilma härga vigastamata. See on vist mõeldud küll pigem harjutamiseks, kui rahvale näitamiseks.

Portugalis võeti 1928. aastal vastu seadus, mille kohaselt härjavõitlusel ei tohi härgi tappa. Kui eetiline see kõik looma suhtes ikkagi on, jääb muidugi iseküsimuseks. Kirjeldan teile lihtsalt seda, mida ma ülekannet vaadates nägin.

Esimeses osas on areenil härg ja jalamehed keepidega. Mingit looma vigastamist ei toimu. Pigem üritatakse härja tähelepanu endale tõmmata ja teda mingis soovitud suunas liikuma saada. See osa on mingis mõttes nagu härja tutvustamine publikule. Kuidas ta liigub, kui võitlusvalmis ta on jne.

Järgmisena tuleb ratsanik. Cavaleiro, kes näeb oma kostüümis välja tõeliselt uhke. Tema ülesanne on härja turjale odad lüüa. Erineva pikkusega odasid on kokku kuus. Lühematega peab hobune suutma töötada härjale lähemal, pikematega on vahemaa suurem. Ei saa väita, et vaatemäng täiesti veretu oleks. Härja turjast siiski tuleb verd. Olen kuulnud ka väidet, et mõningane verelaskmine stressis loomal tuleb ainult kasuks. Kas see peab aitama südametunnistust vaigistada või on seal tõesti mingi iva sees, jäägu see teadjate inimeste otsustada.

Tagasi hobuste juurde. Osa cavaleiro'sid vahetab hobuseid vastavalt sellele, mis odasid ta parasjagu peab härja turja sisse lööma. Siin tuleb mängu hobuse kiirus, võime liikuda küljele, ette, taha. Ja seda kõike välgukiirusel. Võiks vist isegi öelda, et elu eest. Hobuse ja ratsaniku koostöö on igatahes hämmastav!

Cavaleiro. Pilt leitud internetist

Lusitano, ehk portugali hobune, on vanim sadulahobune maailmas. Neid hobuseid on kasutatud läbi ajaloo sõjaratsudena. Tänapäeva karjuste töös on nad täiesti asendamatud. Lusitanot võib panna nii vankri ette, kui kasutada sporthobusena. Ühteviisi hea on ta nii parkuuri läbides kui koolisõidus.

Portugalis tegutsevad aktiivselt ratsakoolid. Pidevalt korraldatakse nii klassikalisi ratsavõistlusi kui erinevaid üritusi, millel inimesed oma hobusega osaleda saavad. Hobused on portugali igapäevaelu lahutamatu osa. Kindlasti on sellest tingitud ka cavaleirode populaarsus rahva hulgas.

Tourada Portugal lehelt leiad ajad ja kohad millal härjavõitlust peetakse

Härja viimaseks vastaseks on kaheksa meest, kelle ülesandeks on peatada looma rünnak paljaste kätega. Härg on selleks ajaks küll väsinud, kuid kaugeltki mitte apaatne. Härja tervislik seisund oleneb muidugi suures osas cavaleiro tööst. Kui ratsanik looma liiga ära väsitab, kaotab võitluse viimane osa oma atraktiivsuses. Härg seisab areenil ja lihtsalt lõõtsutab. Mis on täiesti mõistetav. See enam kui pooletonnine loom ei ole kindlasti loodud hobuse järgi jooksmiseks. 

Tagasi forcado'de juurde.  Forcado da cara on portugalikeelne nimi mehele, kes peab härja rünnaku esimesena vastu võtma. Ta paneb keskendunult pähe oma rohelise mütsi. Siis asetab käed puusa ja hakkab sammhaaval härjale vastu astuma. Samm on lühike ja jalg pannakse maha erilise rõhuga. Sinna juurde võib kuuluda ka keha ettepoole kallutamine ja justkui ähvardava liigutuse tegemine härja suunas. Et paremini härja tähelepanu tõmmata  (või ka enda võitlusvaimu tõstmiseks) hüüab forcado da cara miskit, mis võiks kõlada nagu: É touro!

Ülejäänud seitse meest seisavad tema selja taga. Kui härg ründab, peab forcado da cara suutma hüpata härja sarvede vahele ja seal ennast kuidagi kinni hoidma. Ülejäänud mehed moodustavad tiheda summa tema selja taga, et härja hoogu pidurdada ja ta lõpuks seisma sundida. 

Pilt internetist, autori nime jään praegu võlgu.
Anda hinnanguid või kommenteerida...milleks? See pilt räägib üsna kõnekalt millega on tegu

Hm...erinevad töövõtted. Erinevad lähenemised.
Pildi leidsin  internetist

Rabejador on mees, kelle ülesanne on härga sabast sikutades juhtida- suunata. Vaatamata situatsiooni näilisele koomilisusele, ei tohiks tema ülesannet alahinnata. On hetki, kus hetkeks härja tähelepanu kõrvale juhtimine võib päästa forcado da cara halvimast.Ideaalis võiks härja rünnak meenutada rusikalööki, mille kaheksa meest vapralt ja vankumatult vastu võtavad.

Rabejador tööhoos. Siit lehelt leiad rohkem pilte

Tegelikkuses ei pruugi asi nii ilus olla. Mis siis valesti võib minna? Põhimõtteliselt kõik. Algatuseks see, et forcado da cara ei suuda härja sarvede vahele püsima jääda. Härg lohistab teda mööda areeni või lihtsalt tallab tal otsas. Sellisel juhul tulevad appi nii ülejäänud mehed (forgados) kui ka bandarilheiros, ehk mehed keepidega. Härja tähelepanu katsutakse ohvrilt eemale juhtida. Kuna härja sarved on nüristatud ja nahast vutlaritega kaetud, ei ole tagajärjed enamasti fataalsed. Veri, mis katab forcado da cara riideid ja nägu, kuulub suuremalt jaolt siiski härjale. Rebenenud püksid või muljutud keha on aga selle mängu juures paratamatus.

Forcados Amadores
Juhtub  nii ja kordades hullemini

Lõpudefilee ja auring. Areenile tulevad: cavaleiro ja forcado da cara. Võib juhtuda, et forgado'de esivõitleja on nii tugevalt härja käest räsida saanud, et loobub oma auringi tegemisest. Cavaleiro võtab siis  forcado da cara'lt tema iseloomuliku rohelise mütsi ja hoiab seda auringi tehes kõrgel nagu lippu. Rahvas plaksutab. Visatakse lilli, millest osa cavaleiro elegantselt publiku hulka tagasi viskab. Võitlejad tänavad oma meeskonda ja abilisi.

Selle pildi ja nende meeste kohta loe lähemalt siit

Ühel õhtul esineb kokku kuus härga. Võitlus algab õhtul kell 10 ja lõpp on kaugelt üle südaöö.

Härjavõitlused algavad mais- juunis ja viimased neist peetakse enamasti oktoobri esimestel nädalatel. Suurim härjavõitlusareen asub Lissabonis, Praça de Touros do Campo Pequeno. Väiksemaid härjavõitlusareene võib leida paljudes linnades üle kogu Portugali.

Portugali suurim härjavõitlusareen, mis asub Lissabonis. Praça de Touros do Campo Pequeno

Kuulsaim võitlushärgade kasvatuspiirkond on Ribatejo. Siinsed lauged tasandikud on nagu loodud põllumajanduseks. Ribatejost on pärit ka need loomad, keda kasutatakse härjajooksudel. See rahvuslik “spordiala” on aga juba täiesti omaette teema.

Andku nüüd kõik kirglikud härjavõilejad mulle andeks. See rahumeelne pull  nautis oma toredat elu Alentejos. Teadmata midagi oma suguvendade suurtest ettevõtmistest kuulsatel areenidel.
Temal olid hoopis teised huvid....

Sevilla pildis

Metropol Parasol de la Encarnación

Sevilla härjavõitlusareen kuhu lasti ainult koos giidiga. Tegime meiegi seal väikese ringkäigu.  Härjavõitlus  ja Hispaania on peaaegu nagu sünonüümid. See, kuidas härjavõiltus Portugalis toimub, on täiesti eraldi teema 

Parque de Maria Luisa varjuline istumiskoht

Sevilla värvid Hispaania väljakul

Sinikuldne ilu. Hispaania väljak

Hispaania väljak

Jalgrattad, jalgrattad...

Selliseid jalgrattajaamu oli üle terve linna.  Kuidas süsteem täpselt toimib, jään vastuse võlgu 

Sevilla värvilised majad

Sevilla, Hispaania
oktoober 2012

Hommikukohv

Taaskord üks päikseline hommik Algarves. Tänu kellakeeramisele istun 7:00 juba arvuti taga, kohvitass käeulatuses. Minu jaoks on kohvijoomine hommikune rituaal. Aeg, mil panen paika päeva plaanid ja tegemised. Loen mõnd head raamatut või vaatan arvutist millega mu sõbrad vahepeal tegelenud on.

Portugaallased armastavad kohvi. Kuus- seitse, vahel isegi rohkem, imepisikest ja hirmkanget tassitäit kohvi on portugaallase jaoks normaalne päevakogus. Kas siin kodudes üldse kohvi tehakse, on üsna kahtlane. Miks seda peakski tegema? Kohvitassi hind on enamuses kohvikutes 60 eurosenti. Igas külas on oma kohvik. Igas linnas, olenevalt selle suurusest, on kümneid või sadu kohvikuid. Kliente jagub kõigile. 

Ma ei ole täheldanud kohvi kvaliteedis suuri erinevusi. Seda seni, kui küsid bica või bica cheia. Võid küsida ka lihtsalt kohvi, saad ikka bica ehk meie mõistes espresso. Cheia tähendab tõlkes täis. Ehk siis, võtad sõrmkübaratäie hirmkanget kohvi ja lased selle veega “normaalseks” lahjendada. Abatanado küsi siis, kui tahad suurt tassitäit kohvi. Võid proovida ka americanot küsida, aga sellest ei pruugita mõnes väiksemas külakohvikus aru saada. Abatanado on ainus, mille maitse suhtes oleks võinud mõnes kohas nuriseda. Arvatavasti on põhjuseks vähene praktika, sest enamus portugaallasi tellivad ikka kas bicat või meia de leite. Seda piimaga kohvi serveeritakse klaasist. Hommikuti istuvad vanemad prouad kohviklaaside taga ja arutavad pikalt- laialt elu üle. É vida!

Minu esimene kodu Taviras asus ühel kitsukesel tänaval, mis oma kalde tõttu oli osaliselt nagu trepp. Mõnikümmend sammu allpool oli kohvik, kuhu olin lubanud viia majaperenaisele saabunud posti. Käisin tihtipeale sinna posti viimas, vahel ostsin sealt ka mõne leiva või koogi. Hommikukohvi eelistasin aga siiski juua kodus. Apelsinipuu all oli seni väga mõnus istuda, kuni ilm külmaks läks. Ega majaski palju soojem olnud kui õues. Mis seal seda sooja ikka pidi hoidma. Vana maja, mõeldud pigem suvitamiseks kui aastaringseks kasutamiseks. Tuppa ei paistnud õieti päikestki. Ainuke aken avanes tollele samale kitsukesele tänavale.

Tekikuhja all oli hommikul tore olla seni, kuni tekkis vastupandamatu kohviisu. Vaagisin mõttes võimalusi. Ükski ei olnud piisavalt ahvatlev. Ja siis meenus mulle kohvik tänavanurgal. Kellaaeg oli küll varajane, kuid otsustasin katsetada. Panin selga kõik soojemad riided, jalga villased sokid ja roosad sussid. Nii ma sealt mäest alla kalpsasin ja kohvikusse maandusin.

Sellest sai päris pikaks ajaks minu hommikurituaal. Kohv ja torrada, ehk röstitud sai võiga. Mitte see tavaline, kandiline röstsai, vaid pan rustica. Korralik käär traditsioonilist valget leiba ohtra võiga.

Esimesest kohvikuskäigust oli möödunud juba mitu kuud. Ma vist isegi ei elanud enam samas majas, kui sattusin ükspäev oma endisesse kodukohvikusse. Perenaisel oli sel päeval abiks keegi noorem naisterahvas. Esitasin talle oma traditsioonilise torrada soovi, kuid tahtsin võtta suurema kohvi, ehk abatanado. Istusin juba õues laua taga kui kuulsin elavat arutelu teemal:

“Muidugi bica, see proua võtab alati bica!”

Noorem naisterahvas üritas vastu vaielda ja väitis et olin küsinud abatanadot. Võiduka naeratuse saatel tõi kohvikuemand mulle siiski bica. No mis seal ikka, eks tellin teise bica hiljem juurde. Traditsioonid peavad säilima!

Mida potugaallased kohvi kõrvale võtavad? Tihtipeale mitte midagi, sest kohvi tullakse jooma peale seda, kui kodus on kõht täis söödud. Hommikuti on lood siiski teised. Hommikukohv juuakse teel tööle ja siis on juba mugavam ühendada see hommikusöögiga. Pastelaria ehk kondiitriäri on koht, kust leiad igas valikus kooke. Padariast saad peale kohvijoomist kaasa osta ka päevase leivavaru.

Torrada on üks tavapärasemaid asju hommikukohvi juurde. Seda nii juustuga kui ilma. Kui küsid groissanti, tuuakse see sulle pooleks lõigatult ja üle röstitult. Sinna vahele veel juust ja jälle hommikusöök olemas. 

Mis mind kohvikute menüüs alguses üllatas, oli tuttav ja kodune praesaia viil. Eelnevalt muna- piima segust läbi kastetud, suhkur peale ja suutäis missugune.

Nii. Aitab nüüd küll. Jalutan linna ja võtan mõnes kohvikus bica cheia. Võibolla premeerin ennast ka ühe pisikese  pastel de nataga...

Pildi leidsin lehelt nimega Eating Guide to Lisbon

Tavira em Transição ja Mata de Santa Rita

Täna oli tõeliselt ilus ilm. Päikseline ja soe. Piisavalt tuuline, et mitte liiga palav olla. Peale mitmepäevast vihma ja pealesunnitud toasistumist alustasin hommikut hoogsalt rõdu koristamisega. Potid, potid, potid. Oliivipuu, loorber, piparmünt, basiilik, tüümian, raudürt, kalevikepp, hibiskus, lehtliilia. Ja siis see suur korv, mille olin algselt mõelnud maitsetaimede kasvatamiseks aga mis mulle nüüd enam üldse ei meeldinud. Autosse! Koer ka autosse ja edasi aiakeskusesse. Mingit tööriista oli hädasti vaja. Leidsin sellise, millel ühel pool väike reha ning teisel pool miskit kõpla ja südame vahepealset. Relvastus olemas. Linnast välja!

Räägin paari sõnaga kohast kuhu minek. Mata de Santa Rita on üks endine talu Tavirast umbes 7 km kaugusel. Kunagi kasutusel olnud metsavahi majana. Praegu rendib seal ümber maad grupp inimesi, kelle ühiseks nimetajaks on Tavira em Transição, lühidalt TT. Hoonete kasutamisõigust ei ole. Kasutamiseks on kas 3 või 5 ha maad, ei ole kindel kumb number õige on. 

Selline vaade avaneb kui oled mäest üles jõudnud

Kui hoolega vaatad, näed künka peal kitsi ja lambaid. Kellahelin mõtle ise juurde.                                                            Siin looduslikus amfiteatris toimus kevadel festival. 

Millega tegeletakse? Permakultuur, töötoad, pühapäevased kokkusaamised, piknikud. Kevadise festivali peaesineja tuli Indiast. Aviram Rozin on mees, kelle südameasjaks on vabatahtlike abiga kõrbealadele metsa istutamise. Vaata tema tegemiste kohta siit.

Kõige asjalikum tööriist. sellega "kaevatakse" istutamiseks auke, kobestatakse mulda, rohitakse. Mida iganes! Potis on pisike pihlakas, kes ootab oma istutamisjärjekorda.

Nii festival kui pühapäevased kokkusaamised on täiesti eraldi teema, millest tahan kindlasti rohkem   kirjutada. Ja muidugi siinsed inimesed! Piknikul on kokku loetud üle kümne erineva rahvuse. Pühapäevastest piknikutoitudest tahan kokku panna väikese retseptivihiku. Uskuge mind, see on seda väärt!

Eelmise pühapäeva piknikulaud. Igaüks toob midagi, kõike jagatakse lahkelt. Välja on kujunenud oma lemmikretseptid. Ma ei usu, et kõik siinsed inimesed taimetoitlased on, kuid kordagi ei ole sellel laual liha olnud

Kuidas mina sellesse seltskonda sattusin? Nii nagu siin kõik asjad juhtuvad. Alustad juttu ühe inimesega, tema viib sind kokku järgmisega. Ühel jaanuarikuisel pühapäevahommikul avastasin ennast seismas kokkulepitud kohas ja ootama inimest, kes mu kuskile kaasa pidi võtma. Kes? Kuhu? Mis seal üldse toimuma hakkab? See jäi mulle eelmisel päeval peetud pikas telefonivestluses Angelaga hämaraks. Suutsin keskenduda ainult ühele: kus ma täpselt hommikul seisma pean, et mitte maha jääda.

Terve talv, terve kevad. Igal pühapäeval kell 10:00. Suvel ühistegevus peatus. Nüüd sügisel algasid kokkusaamised uue hoo ja energiaga.

Naerujooga oli just õige asi toreda kokkusaamise lõpetamiseks

Käisin suvel varahommikuti tihti sealkandis koeraga jalutamas. Töötegemisest ei tulnud midagi välja. Iga väiksemgi liigutus võttis higist leemendama. Vett kulus liitrite kaupa. Maa oli kivikõva ja paljud talvel istutatud taimed surid. 

Peale pikemat vihma on maa muutunud taas pehmeks. Kõikjal tärkab roheline ristikuvaip. Loodus hakkab taas elama. Mata de Santa Rita alustab uut hooaega.

Järvest sai suvel suuremat sorti porilomp. Nüüd on vihmad teda  uuesti järveks kasvatama hakanud

Sellised näevad välja kõrvalhooned. Festivali ajaks sai ühest kuivkäimla kohandatud

Päris loomaaia moodi näeb see koht välja siin pildi peal. Tegelikkuses paikneb ta kuidagi niimoodi künka all, et pole õieti nähagi

Multš on siinses kliimas võtmesõna. Ja muidugi vesi. Vesi on elu

Korv tühi. Läksin teda järve pesema. Pesin põhja alt ära. Jätsin ta praegu kuivama. Võimalused on kas uus põhi punuda või lihtsalt talle miskit sisse istutada. Taaskasutus. Kus siis veel kui mitte siin?

Tavira turg

Ööd on juba tuntavalt jahedad ning päike ei käi enam nii kõrge kaarega kui suvel. Mitu päeva kestnud lausvihm on mulla lillepottides ligemärjaks ujutanud. Pean nüüd potid rõduservale laduma, et püüda kinni viimne kui päikesekiir. See töö tehtud, istun tagasi arvuti taha ja kutsun teid endaga kaasa Tavira turule.

Iga kuu esimesel laupäeval on Tavira turuhoone kõrval vanavara turg. Siit leiab kõike: väga erinevates keeltes raamatuid, nii vana kui uut käsitööd, ehteid erinevatest ajastutest, aegade algusest pärit kõikvõimalikku tehnikat, nõusid jne. Mõnikord on keegi tulnud müüma oma aiast üle jäänud taimi. Eelmisel aastal pakuti isegi kutsikaid, kassipoegi ja küülikuid.

Õues käib kauplemine põhiliselt inglise keeles. Nii müüjate kui ostjate seas domineerivad välismaalased. Turuhoones sees on aga kõik vastupidi. Kauplemine käib enamasti portugali, mõnikord ka prantsuse keeles. Inglise keelt kuuleb harva. 

Turuhoone ise on uus. Kui vana hoone asub peaaegu kesklinnas, siis uus turg jääb pigem linna servale. Vanas turuhoones on praeguseks söögikohad ja suveniiripoed. Olen kuulnud, et seda vana turuhoonet igatsetakse ikka veel taga. Rahvas ei ole harjunud uuega. Küllap on oma osa ka sellel, et puudub vana maja õdusus. Uus hoone on suur ja talvel kõlekülm. Müüjad külmetavad paksudes kampsunites ja köhivad pea eranditult. Ostjad tõmbavad jopehõlmu koomale, et kaitsta ennast tugeva tõmbetuule eest. mõnusast jalutamisest ei tule midagi välja. Kiirustades tehakse oma ostud, et saaks tagasi õue ja päikese kätte.

Üle jõe paistmas Tavira vana turuhoone

Uus turg. Maja kohta võiks öelda pigem funktsionaalne kui kaunis

Uue turuhoone linnapoolne külg on tihedalt täis väikesi poekesi, sekka mõned kohvikud. Need on enamasti lihapoed, portugali keeles talho. 

Porco ehk siga. See ta on jah. Õigemini küll oli

Teistmoodi lähenemine sea- teemale

Jõepoolses küljes on domineerivad kohvikud ja nende hulgas üks pood: sakslanna Petrale kuuluv ökopood „Beterraba“ Tõlkes tähendab see nimi peeti. 

Tavira inimestest võiks kirjutada pikki lugusid. Siinne rahvastik on tõeliselt kirev. Praegu mainin vaid seda, et Petra on Taviras elavate välismaalaste jaoks täiesti asendamatu inimene. Tema poeke on koht, kust saad informatsiooni kõige kohta: autoremondist hambaarstini.

Tagasi turule. Siseneme peauksest, mis jääb linna poolt vaadatuna maja jõepoolse  nurga juurde. Turuhoonel on kõike kokku neli ust. Igasse suunda üks. Hoone keskel on plats, mis sobiks oma suuruselt mõne külakese peaväljakuks. Selle ümber paiknevad müügiletid.

Suvel meeldivalt jahe, talvel kõlekülm Tavira uus turuhoone

Alustan ringkäiku peaukse juurest paremale liikudes. Juurviljad, puuviljad, roheline kraam. Olenemata aastaajast on olemas värsked kartulid, maguskartulid, kapsad, tomatid, paprikad, lehtsalatid, peedid, kaalikad, naerid, baklažaanid, sibulad, küüslaugu.  Igat sorti oad, nii värsked kui kuivatatud. 

Olenevalt hooajast leiad lettidelt: õunu, pirne, granaatõunu, ploome, apelsine, meloneid, arbuuse, hurmaad, nespera, maasikaid, kirsse. Lisamata jäid veel sidrunid, greibid, apelsinid. Mandlid, kuivatatud või värsked viigimarjad, kreeka pähklid, kohalik Algarve mesi. Ja veel palju-palju muud. Kogu see küllus võtab enda alla enamuse lettidest. Edasi tulevad paremat kätt lihaletid ja vasakul jätkuvad aiasaaduste all lookas letiread.

Turult tulles pole muud muret kui hakid aga kõik järjest potti. Magustoiduks puuviljad ja mesi. Kõrvale pisut värsket juustu. Head isu!

Paremalt viimane lett on erand lihalettide pikas rivis. Siin müüakse juustu ja teisi piimatooteid. Juustude valik on tähelepanuväärne. Värsked ja vanemad kitse, lamba ja lehmapiimajuustud. Juustukerasid on igas suuruses. Pisemad alla 100g, suuremad mitu kilo. Selles poes müüakse ka õli, mune ja kohalikku Tavira soola. Leti otsal on valmispakitud kilekottides ootel leib.

Juustuleti juurest keerame uuesti tagasi turu peaväljaku poole. Vasakule jäävad jälle puu ja köögiviljad, paremalt algab kalalettide sektor. Sardiinid, carapau, dourada, atun ehk meilegi tuttav tuunikala. Erinevad koorikloomad, kalmaarid, kaheksajalad, rai, mitmesugused ahvenalised jne. 

Kalalettide küllus on tähelepanuväärne, kuid mitte üllatuslik. Kus siis veel kui mitte siin, Taviras. Linnas, millest voolab läbi Gilao jõgi. Linnas, kus üle soolaväljade puhuv tuul toob sinuni Atlandi ookeani lainete müha.

Kuus päeva nädalas sõidavad kalurid mööda jõge merele. Kuus päeva nädalas on turu kalaletid mereandidest lookas. Pühapäev on ainus päev, mis ei alga kalapaatide mootorimürinaga. See on ka ainus päev kui Tavira turg kinni on.

Oliivid. Neid on suurtes plastämbrites vähemalt kümmet erinevat sorti. Ma ei ole neist kõiki isegi mitte proovinud. Minu praegused lemmikud on mustad oliivid, millele võib kodus natuke õli ja soola juurde lisada. Kui tugevamat maitset tahad, võid hakkida sinna hulka ka mõne küüne küüslauku.

Turg on rahva hulgas populaarne. Siin korraldatakse üritusi, liiguvad ringi kerjused, ukse kõrval teadetetahvlil ostetakse- müüakse kõikvõimalikke asju. Ukse taga on endale statsionaarse müügikoha leidnud naine, kes müüb riideid ja laudlinu. Mõnikord laupäeviti võib turult osta Algarvele väga iseloomulikke punutisi. Turistid jalutavad lettide vahel ja klõpsivad pilte teha. Eakamad härrasmehed on koha sisse võtnud välikohvikutes, et rüübata õlut ja arutada maailma asju.

Lõhnad, maitsed, värvid. Asjalik, sõbralik, toimekas. Selline ongi Tavira turg.

Suvine Tavira turg. Ancora päevakeskus tutvustamas oma tegemisi