Üks
mu portugaallasest sõber rääkis loo sellest, kuidas üks naine oli
koos oma kahe eesliga läbi terve Portugali rännanud. Loo viimane
lause oli, et loomulikult ei ole see nüüd enam võimalik. Miks,
küsisin mina. Sest pole enam selliseid teid ja maadel on omanikud,
kellele ei meeldi kui nende valdustes liigutakse. See pani mind
mõtlema maast kui omandist. Kellel on õigus omada maad?
Kui
omanik ei kohtle oma looma hästi, siis parimal juhul võetakse see
loom temalt ära ja antakse kellelegi, kes suudab tema eest hoolt
kanda. Kui vanem ei hoolitse oma lapse eest, siis temalt võetakse
ära vanemlikud õigused.
Kui
maaomanik kurnab ja mürgitab oma maa elutuks, ei juhtu mitte midagi.
Kui maaomanik raiub maha kogu metsa ja jätab selle elanikud
kodutuks, ei juhtu mitte midagi. Kes tuleb appi maale? Kellel on
õigus öelda: sina ei ole väärikas kasutaja sellele maale, see maa
vajab heaperemehelikku suhtumist. Sina ei suuda hoolt kanda selle
metsa eest, anna see sellele, kes metsa austab ja armastab. Aga tee
seda enne, kui metsast on järgi ainult kännud ja tärkav võsa.
Ole
aus ja austa ka maad, mis on sinu värava taga. Miks sa arvad, et
tühi krunt majade vahel on jäetud selleks, et prügi ladustada?
Miks sa arvad, et prügi metsa alla viies oled oma probleemi
lahendanud? Miks sa arvad, et metsa väljaveoks sobib naabri maa
paremini kui enda oma?
Millal
saabub aeg, kus me kõik tunneme ennast vastutavana maa heaolu eest?
Millal saabub aeg, kus maa ei ole enam müügis, vabalt
kasutada. Millal me võtame vastutuse Maa, kui oma kodu eest?
Seekord sedamoodi. Head Uut Aastat! Tulgu ta just selline, nagu Sa ise tahad...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar