Serra do Caldeirão

Fonte Férrea park asub São Brás de Alportel'i lähedal. Just sealt algab ka Serra do Caldeirão maaliline maastik.

Pargin auto puhkeala parklasse ja suundun otsustavalt esimest teed mööda üles mäkke. Ma ei ole veel poole pealegi jõudnud kui peast käib läbi mõte: “Hei, sina! Kuhu tormad? Sa pead siit pärast alla ka saama kuidagi!” Vaatan alla auto poole, millest on järgi ainult väike valge laik ja rühin edasi. Tuul on tugev, päike paistab, ees ootab imeline avastusretk.

Lisaks mandlipuude õitevahule on talvises Algarves veel teisigi õitsejaid. Eerikaid (urze pk) on siin nii valgeid kui lillakasroosasid. Valgeid olen näinud põhiliselt ojade või jõgede ääres, roosad seevastu kasvavad pigem küngastel ja kuivemates kohtades. Kõrgust on valgetel oma poole meetri kanti, kui mitte isegi rohkem. 

Parim kaaslane sellistel matkadel on neljajalgne kaaslane. Ei ole tal kunagi ühtegi pretensiooni. Kõik teed on head, igasugune ilm on ideaalne, ükski rada ei ole igav. Ei ole olemas liiga järsku tõusu ega ohtlikku laskumist. Silm särab ja saba on rõngas!

Korgitamme (Querqus suber) saatus, muudkui kooritakse. Tegelikult kooritakse teda küll iga kümne aasta tagant. Silveses on korgi muuseum. Võtan plaani selle külastamise, saan teada kas numbrid puude peal tähendavad koorimisest kulunud aega ja seda, kuidas korgist ikkagi saapaid tehakse. 

Maastik kõrgepingeliinidega

Üles- alla. Isegi meri paistis korra kahe künka vahelt. Ega ta kaugel ole, vast on kümmekond kilomeetrit. Võibolla pisut rohkem ka, ei ole mõõtnud.

Korgitammeväravad. Hea keskmise ilma šamaanirännakut teha. Sealt vahelt läbi minnes läks tee püstloodis alla. Kuidas nad neid teid teevad, jääb mulle arusaamatuks. Mina sealt alla ei tahtnud minna, polnud põõsaid, millest ennast kinni hoida kui mööda kiviklibu astumine pigem sööstlaskumiseks kipub kujunema.

Pilvede varjud. Siinne puude lõikamise stiil on minule pisut võõras. See on natuke nagu köndistamise moodi. Palju tüükaid, palju vesivõsusid. Kevadel, kui puude lõikamise õppepäevi korraldatakse, lähen uurin asja. Et miks just nii ja mitte teisiti.

Serra do Caldeirão valgus ja varjud

Järjekordne püstloodis tee, õnneks oli piisavalt põõsaid, mida “laasida”. Nende põõsaste nimi on vaigu-kiviroosikud, portugali keeles esteva, ladina keeles Cistus ladanifer. Kui nad õitsema hakkavad on kõik need künkad valges õieehtes. Aga praegu nad ei õitsenud. 

Koer käis vahepeal vaatamas, et mis ma seal nüüd siis nii kaua teen? No on jah need kahejalgsed sellised hädised nii järsul laskumisel aga küll ma tulen, naudi seni loodust! Jalg tegi järsu nõksaka lahtistel kividel. Huvitav, kas siin telefonil levi ka on kui ma juhtumisi jala välja väänan.

Ei ole mustikas, mirt on. Välimuselt nii sarnane, et pistsin ühe marja proovi pärast suhu. Ju vist igatsusest tõeliste mustikate järgi.

Kui pikalt sama koha peal seisad, siis kasvab sammal selga. Lähme ruttu edasi!

 Vesi nii selge nagu allikas ja külm kui jää. Pidin paljajalu läbi oja minema. Peale seda vaatasin koera vees sulistamist hoopis teise pilguga. No küll on hästi karastatud loom!

Reisusell metsateel. Jalutuskäigu lõpp tuli ootamatult. Veel paar käänakut ja olimegi juba parklas tagasi. Egas midagi, järgmise korrani, siis võtame veel pikema tiiru ette.