Jalutuskäigud Lissabonis

Mulle hakkab Lissabon iga korraga järjest rohkem meeldima. Jälle avaneb temast mõni uus tahk ning lahkudes jääb miskit hingele kripeldama. Mõni koht, kuhu tahaks kindlasti järgmisel korral jõuda. Ma ei ole väga kirglik muuseumide külastaja kuid Museu Nacional do Azulejo on kindlasti paik kus tahaksin kunagi ära käia.

Palju tänu Irjale, kes mind alati lahkelt võõrustanud on! Irjale olen saanud esitada ka kõik need küsimused, mille peale kohalik inimene lihtsalt õlgu kehitab ja ütleb, et see lihtsalt on nii. Sest alati ei olegi nii lihtne väljast tulnule seletada, miks mõndasid asju just nii aga mitte teisiti ei tehta. 

Kujutage ennast nüüd ette detsembrikuisesse Lissaboni. Päike paistab ja sooja on vähemalt kakskümmend kraadi. Ees ootab ilus päev!

Feira da Ladra ehk “varaste turg”. Seda turgu on peetud siin Alfama äärealal juba üle saja aasta. Tunnen ennast selle täika südames üsna ebamugavalt ja võtan heameelega vastu pakkumise vaadata seda äri kaugemalt.

Seistes kõrgel kiriku katusel ja nautides detsembrikuist sooja päikest, kuulen ainult nõrka suminat sellest, mis all tänavatel teglikult toimub. 

Sardiinid, sardiinid, sardiinid! Seekordne üllatus oli terve pood, mis on pühendatud konservidele! Sa võid komplekteerida erinevaid kinkepakke nii sardiinidest, kaheksajalgadest, kalmaaridest või tuunikalast. Müügil on isegi puidust kastid kuhu saad oma konserveeritud kingituse ilusti ära mahutada.

Tagasi sardiinide juurde. Suveniiripoodidest leiad neid nii kangast, keraamikast, puidust, särgi või koti peale trükituna... tuhandeid eri nägemusi sardiinist! Millal meie küll oma kilu niimoodi armastama hakkame?

1755 aasta maavärin purustas Lissabni täielikult. Seega, arhitektidel oli võimalus kujundada terve linna süda uuesti. Igatahes on siin huvitav jalutada. Kitsad tänavad, pesu, mis laperdab tuules, huvitavad tüübid kes sinu küsimusele vastavad nii pikalt, et endalgi on algus meelest läinud...

Ülemisel pildil värav Lissaboni saabujale Tejo jõelt. Jõgi saab alguse Hispaaniast. Lissaboni jõudes on see jõgi saavutanud märkimisväärsed mõõtmed. Pildil olev sild, Ponte 25 de Abril, on 2 km pikk. Aga teine, Vasco da Gama sild, on 17,2 km pikk. Selle numbriga on tal au olla Euroopa pikim sild.

Ikka veel eelistan ma restoranides käia koos kohalikega. Miks? Kasvõi sellepärast, et leida üles mõni eriti kõrvaline kohake, millest mööda jalutades ei oska sa aimatagi kui hea söögikohaga on tegemist. Astud sisse mittemidagi ütlevast uksest, istud paberiga kaetud lauakese taha ja sööd oma elu parima lõunasöögi

Sama kuulus kui  Lissaboni tramm, on ka trammides tegutsev taskuvaraste kamp.  Huvitav, kas selline tuntus tuleb ka kasuks sellise  “töö”  juures?

Elevador de Santa Justa. Tänavatõstuk, mis ühendab Baixa kvartalit Largo do Carmoga

Peale maeiteakuimitmetunnist jalutuskäiku Lissabonis olime jõudnud Belémi. Irja ei lubanud mul linnas kohvi juua, ütles, et me peame seda tegema just Belémis. Mul oli selleks hetkeks juba üsna ükskõik, peaasi, et kuskil istuda saaks. Ja siis me läksime kohvikusse nimega Antiga Confeitaria de Belém. Tellisime kohvi ja loomulikult pastéis de Belém'eid. 

Teate. Ma olen enne ka sarnaseid kooke söönud, kuid nüüd ma enam neid mujal ei taha! Lehttaignakorvikesed, mis on täidetud keedukreemiga, kõlab iseenesest lihtsalt, kuid...nad olid ahjusoojad. Ja milline maitse! Te peate selle ise ära proovima. Varuge kindlasti selleks aega, sest selles kohvikus on pea alati järjekord. 

Kohtumiseni Belémi kohvikus!