Istun autos tühermaa serval. Siin lõpeb linn. Olin just koera autosse pannud, et rahulikult arvutis saaksin nokkida, kui koer urisema hakkas. Ei näinud ma midagi erilist. Ikka urises. No mis nüüd?
Majade vahelt tuli mustlaspoiss muulaga.
Jäin neid vaatama. Põhiliselt küll muula. Pidasin teda alguses eesliks aga tundus ikka muul olevat. Looma põlved olid katki. Ka rinnal oli üks leemendav haavakoht. Istusin autos ja vaatasin seda looma. Pikad kõrvad, pulstunud pruun karv, rahulik samm ja sõbralikud silmad.
Poiss nägi mu pilku. Mis ta võis olla, vast kümneaastane, võibolla polnud seda vanust niipaljukestki. Täpselt auto ees jäi ta seisma, kükitas maha ja hakkas muula põlvi uurima, ise aegajalt pilke minu poole heites. Pöörasin pilgu tagasi arvutiekraanile. Poiss tõusis kohe püsti ja läks edasi.
Mida õpib see mustlaspoiss oma elus? Küsima? Seda kohe kindlasti. Kas ka andma? Kas tema maailmas on kohta armastusele?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar