pühapäev, 27. oktoober 2013

Tavira em Transição ja Mata de Santa Rita


Täna oli tõeliselt ilus ilm. Päikseline ja soe. Piisavalt tuuline, et mitte liiga palav olla. Peale mitmepäevast vihma ja pealesunnitud toasistumist alustasin hommikut hoogsalt rõdu koristamisega. Potid, potid, potid. Oliivipuu, loorber, piparmünt, basiilik, tüümian, raudürt, kalevikepp, hibiskus, lehtliilia. Ja siis see suur korv, mille olin algselt mõelnud maitsetaimede kasvatamiseks aga mis mulle nüüd enam üldse ei meeldinud. Autosse! Koer ka autosse ja edasi aiakeskusesse. Mingit tööriista oli hädasti vaja. Leidsin sellise, millel ühel pool väike reha ning teisel pool miskit kõpla ja südame vahepealset. Relvastus olemas. Linnast välja!

Räägin paari sõnaga kohast kuhu minek. Mata de Santa Rita on üks endine talu Tavirast umbes 7 km kaugusel. Kunagi kasutusel olnud metsavahi majana. Praegu rendib seal ümber maad grupp inimesi, kelle ühiseks nimetajaks on Tavira em Transição, lühidalt TT. Hoonete kasutamisõigust ei ole. Kasutamiseks on kas 3 või 5 ha maad, ei ole kindel kumb number õige on. 
Selline vaade avaneb kui oled mäest üles jõudnud

Kui hoolega vaatad, näed künka peal kitsi ja lambaid. Kellahelin mõtle ise juurde.                                                            Siin looduslikus amfiteatris toimus kevadel festival. 

Millega tegeletakse? Permakultuur, töötoad, pühapäevased kokkusaamised, piknikud. Kevadise festivali peaesineja tuli Indiast. Aviram Rozin on mees, kelle südameasjaks on vabatahtlike abiga kõrbealadele metsa istutamise. Vaata tema tegemiste kohta siit.
Kõige asjalikum tööriist. sellega "kaevatakse" istutamiseks auke, kobestatakse mulda, rohitakse. Mida iganes! Potis on pisike pihlakas, kes ootab oma istutamisjärjekorda.

Nii festival kui pühapäevased kokkusaamised on täiesti eraldi teema, millest tahan kindlasti rohkem   kirjutada. Ja muidugi siinsed inimesed! Piknikul on kokku loetud üle kümne erineva rahvuse. Pühapäevastest piknikutoitudest tahan kokku panna väikese retseptivihiku. Uskuge mind, see on seda väärt!
Eelmise pühapäeva piknikulaud. Igaüks toob midagi, kõike jagatakse lahkelt. Välja on kujunenud oma lemmikretseptid. Ma ei usu, et kõik siinsed inimesed taimetoitlased on, kuid kordagi ei ole sellel laual liha olnud
Kuidas mina sellesse seltskonda sattusin? Nii nagu siin kõik asjad juhtuvad. Alustad juttu ühe inimesega, tema viib sind kokku järgmisega. Ühel jaanuarikuisel pühapäevahommikul avastasin ennast seismas kokkulepitud kohas ja ootama inimest, kes mu kuskile kaasa pidi võtma. Kes? Kuhu? Mis seal üldse toimuma hakkab? See jäi mulle eelmisel päeval peetud pikas telefonivestluses Angelaga hämaraks. Suutsin keskenduda ainult ühele: kus ma täpselt hommikul seisma pean, et mitte maha jääda.
Terve talv, terve kevad. Igal pühapäeval kell 10:00. Suvel ühistegevus peatus. Nüüd sügisel algasid kokkusaamised uue hoo ja energiaga.
Naerujooga oli just õige asi toreda kokkusaamise lõpetamiseks

Käisin suvel varahommikuti tihti sealkandis koeraga jalutamas. Töötegemisest ei tulnud midagi välja. Iga väiksemgi liigutus võttis higist leemendama. Vett kulus liitrite kaupa. Maa oli kivikõva ja paljud talvel istutatud taimed surid. 
Peale pikemat vihma on maa muutunud taas pehmeks. Kõikjal tärkab roheline ristikuvaip. Loodus hakkab taas elama. Mata de Santa Rita alustab uut hooaega.
Järvest sai suvel suuremat sorti porilomp. Nüüd on vihmad teda  uuesti järveks kasvatama hakanud

Sellised näevad välja kõrvalhooned. Festivali ajaks sai ühest kuivkäimla kohandatud

Päris loomaaia moodi näeb see koht välja siin pildi peal. Tegelikkuses paikneb ta kuidagi niimoodi künka all, et pole õieti nähagi

Multš on siinses kliimas võtmesõna. Ja muidugi vesi. Vesi on elu

Korv tühi. Läksin teda järve pesema. Pesin põhja alt ära. Jätsin ta praegu kuivama. Võimalused on kas uus põhi punuda või lihtsalt talle miskit sisse istutada. Taaskasutus. Kus siis veel kui mitte siin?

2 kommentaari:

  1. Jah taimekasvatus käib sealpisut teistsuguste reeglite järgi kui siin. Kliima ikka dikteerib. Aga koht on tõesti hea,

    VastaKustuta