Hommikukohv

Taaskord üks päikseline hommik Algarves. Tänu kellakeeramisele istun 7:00 juba arvuti taga, kohvitass käeulatuses. Minu jaoks on kohvijoomine hommikune rituaal. Aeg, mil panen paika päeva plaanid ja tegemised. Loen mõnd head raamatut või vaatan arvutist millega mu sõbrad vahepeal tegelenud on.

Portugaallased armastavad kohvi. Kuus- seitse, vahel isegi rohkem, imepisikest ja hirmkanget tassitäit kohvi on portugaallase jaoks normaalne päevakogus. Kas siin kodudes üldse kohvi tehakse, on üsna kahtlane. Miks seda peakski tegema? Kohvitassi hind on enamuses kohvikutes 60 eurosenti. Igas külas on oma kohvik. Igas linnas, olenevalt selle suurusest, on kümneid või sadu kohvikuid. Kliente jagub kõigile. 

Ma ei ole täheldanud kohvi kvaliteedis suuri erinevusi. Seda seni, kui küsid bica või bica cheia. Võid küsida ka lihtsalt kohvi, saad ikka bica ehk meie mõistes espresso. Cheia tähendab tõlkes täis. Ehk siis, võtad sõrmkübaratäie hirmkanget kohvi ja lased selle veega “normaalseks” lahjendada. Abatanado küsi siis, kui tahad suurt tassitäit kohvi. Võid proovida ka americanot küsida, aga sellest ei pruugita mõnes väiksemas külakohvikus aru saada. Abatanado on ainus, mille maitse suhtes oleks võinud mõnes kohas nuriseda. Arvatavasti on põhjuseks vähene praktika, sest enamus portugaallasi tellivad ikka kas bicat või meia de leite. Seda piimaga kohvi serveeritakse klaasist. Hommikuti istuvad vanemad prouad kohviklaaside taga ja arutavad pikalt- laialt elu üle. É vida!

Minu esimene kodu Taviras asus ühel kitsukesel tänaval, mis oma kalde tõttu oli osaliselt nagu trepp. Mõnikümmend sammu allpool oli kohvik, kuhu olin lubanud viia majaperenaisele saabunud posti. Käisin tihtipeale sinna posti viimas, vahel ostsin sealt ka mõne leiva või koogi. Hommikukohvi eelistasin aga siiski juua kodus. Apelsinipuu all oli seni väga mõnus istuda, kuni ilm külmaks läks. Ega majaski palju soojem olnud kui õues. Mis seal seda sooja ikka pidi hoidma. Vana maja, mõeldud pigem suvitamiseks kui aastaringseks kasutamiseks. Tuppa ei paistnud õieti päikestki. Ainuke aken avanes tollele samale kitsukesele tänavale.

Tekikuhja all oli hommikul tore olla seni, kuni tekkis vastupandamatu kohviisu. Vaagisin mõttes võimalusi. Ükski ei olnud piisavalt ahvatlev. Ja siis meenus mulle kohvik tänavanurgal. Kellaaeg oli küll varajane, kuid otsustasin katsetada. Panin selga kõik soojemad riided, jalga villased sokid ja roosad sussid. Nii ma sealt mäest alla kalpsasin ja kohvikusse maandusin.

Sellest sai päris pikaks ajaks minu hommikurituaal. Kohv ja torrada, ehk röstitud sai võiga. Mitte see tavaline, kandiline röstsai, vaid pan rustica. Korralik käär traditsioonilist valget leiba ohtra võiga.

Esimesest kohvikuskäigust oli möödunud juba mitu kuud. Ma vist isegi ei elanud enam samas majas, kui sattusin ükspäev oma endisesse kodukohvikusse. Perenaisel oli sel päeval abiks keegi noorem naisterahvas. Esitasin talle oma traditsioonilise torrada soovi, kuid tahtsin võtta suurema kohvi, ehk abatanado. Istusin juba õues laua taga kui kuulsin elavat arutelu teemal:

“Muidugi bica, see proua võtab alati bica!”

Noorem naisterahvas üritas vastu vaielda ja väitis et olin küsinud abatanadot. Võiduka naeratuse saatel tõi kohvikuemand mulle siiski bica. No mis seal ikka, eks tellin teise bica hiljem juurde. Traditsioonid peavad säilima!

Mida potugaallased kohvi kõrvale võtavad? Tihtipeale mitte midagi, sest kohvi tullakse jooma peale seda, kui kodus on kõht täis söödud. Hommikuti on lood siiski teised. Hommikukohv juuakse teel tööle ja siis on juba mugavam ühendada see hommikusöögiga. Pastelaria ehk kondiitriäri on koht, kust leiad igas valikus kooke. Padariast saad peale kohvijoomist kaasa osta ka päevase leivavaru.

Torrada on üks tavapärasemaid asju hommikukohvi juurde. Seda nii juustuga kui ilma. Kui küsid groissanti, tuuakse see sulle pooleks lõigatult ja üle röstitult. Sinna vahele veel juust ja jälle hommikusöök olemas. 

Mis mind kohvikute menüüs alguses üllatas, oli tuttav ja kodune praesaia viil. Eelnevalt muna- piima segust läbi kastetud, suhkur peale ja suutäis missugune.

Nii. Aitab nüüd küll. Jalutan linna ja võtan mõnes kohvikus bica cheia. Võibolla premeerin ennast ka ühe pisikese  pastel de nataga...

Pildi leidsin lehelt nimega Eating Guide to Lisbon