Hüvasti Sitsiilia

Kerges seenevihmas sain eile melonid ja kirinõgesed istutatud. Kolm pisikest pihlakat viiest, mille Katrin ja Riho mulle hiljuti Eestist tõid, torkasin ka mulda. Vähemalt ühe tahan endale jätta, et istutada see päris oma aeda ning ühe tahan anda Luisale.

Mis koht see selline on kuhu ma neid taimi istutmas käin, jäägu täna veel saladuseks. Räägin enne meie Sitsiilia- seikluse lõpuni. Sevillas on broneeritud hotell kolmeks ööks, siis on aega ka tänase päeva lugusid jutustada. Aga praegu. Tagasi aastatagusesse Sitsiiliasse.

Erice mägi oli nüüd nähtud. Kuidas iganes me selleni jõudsime, aga järgmiseks sihtkohaks oli San Vito lo Capo. Ericelt alla jõudes võtsime masinaruumist oma seljakotid. Alles meeldivate muljete mõju all, me isegi ei üritanud iseseisvalt Trapani bussijaama üles leida. Istusime taksosse.

Bussijaama jõudes ostsime piletid, parkisime ennast õues pingile ja jäime ootama. Mingil hetkel hakkas maad võtma ärevus. Busside saabumine ja lahkumine tundus täiesti kaootiline. Bussid tulid kuskilt nurga tagant. Plats ise oli väike ja kogu rahvamass startis kui üks mees iga uue bussi nähtavale ilmudes. Nakatusime üldisest liikumisest. Mingi ime läbi õnnestus meil lõpuks tuvastada õige buss ja koos kogu allesjäänud kambaga ennast sinna ka sisse mahutada.

Tänane päevatee iseenesest ei olnud sugugi pikk. Mäed andsid sellele lihtsalt iseloomuliku sakilise liikumise. Ühelt poolt mäge külla sisse, nikerdamine kitsastel külatänavatel, paar peatust. Sama teed mööda tagasi ja seda ainult selleks, et teiselt poolt mäge pea samasse kohta uuesti tagasi tulla. Vaated olid maalilised ja bussi reisiseltskond kirev. Igavust polnud põhjust kurta. 

Bussiaknast pildistamine on tore ajaviide. Harrastan seda endiselt reisidel olles.

San Vito lo Capo kohta ei oska ma midagi eriti öelda. Suvituspiirkond? Jah, seda küll. Kuna hooaeg oli lõppemas, oli rahvast üsna hõredalt. Meie õnneks. Ilus rand, sadam, rannapromenaad. Linnake või küla paljude baaride ja restoranidega. Palju hotelle. Leidsime üsna lihtsa vaevaga endale sobiva öömaja. Juba järgmisel keskpäeval plaanisime Scopello poole startida.

San Vito lo Capo rand

Hommikul pakkisime varakult kotid kokku ja istusime bussi oodates rannas. Taaskord oli vahemaa, mille pidime läbima, kaduvväike. Kui palju me selleks aga aega pidime kulutama oli omaette teema. Jõudsin juba kahetsema hakata, et olin autorendis põnnama löönud. Nüüd pidime kõigepealt bussiga Castellamari sõitma ja sealt saime alles mitme tunni pärast järgmise bussiga Scopellosse edasi. Terve päev reisimist ja õhtuks olime läbinud ainult mõnikümmend kilomeetrit.

Kuna kogu Castellamari bussijaama moodustas lihtne ootepaviljon pingiga, polnud lootustki seljakotist mõneks ajaks pääseda. Saime kordamööda lähiümbruses ringi jalutada ja üsna tüdinud moel „vaadet teha“. Lähikonnas ei olnud ühtegi toidupoodi ega isegi mitte kohvikut, kus istuda ja ümbrust jälgida.

Selle päeva eredaim hetk saabus saksa noormehe kujul. Saime kiirelt ja küsimata palju informatsiooni selle kohta kuhu ta teel on ja mis kõik talle ei meeldi. Terje üritas teda pisut positiivsuse lainele lükata ja huvi tunda asjade kohta, mis talle meeldivad. Advokaadist noormees oli selles suhtes kidakeelne ja alustas uuesti innukalt lausega: „ Aga millised riigid sulle ei meeldi ja miks?“.

Tuli välja, et Kurt, nimetame teda tinglikult niimoodi, armastab rännata ainult odavates maades ja soovitavalt üksinda. Et ikka veel odavam oleks. Ta oli 25 aastat vana, töötas oma isa advokaadifirmas ja tänu sellele oli tal piisavalt aega, et ka pikemaid reise ette võtta. Hetkel oli ta teel kas Rooma või Napolisse, ma enam kahjuks ei mäleta kuhu täpselt. Igatahes oli ta teel oma tuttavate juurde.

Kurt suutis meid üllatada ka oma toitumisharjumustega. Tema nimelt armastas kohalikku toitu nautida. Pakkus seda lahkelt ka meile. Selleks olid fanta ja vahvlid... Miks mitte. Puhtalt tõlgendamise küsimus. Kirjad olid pakkidel ju itaaliakeelsed. 

Minu inglise keel oli sellel hetkel väga kehvake, kuid aru ma siiski sain. Isegi liiga palju! Esimese viie minuti jooksul oli noormees suutnud edastada kogu informatsiooni enda kohta ja teatanud, et mõtle kui tore, kahe erineva generatsiooni naised reisivad koos. Kas te olete ema ja tütar? Vaatasime Terjega üksteisele otsa üsna mõtliku ja pika pilguga.

„Meie vanusevahe on viis aastat.“ Oli ainus, mida Terje selle peale ütles.

Peale seda katsusin solvunult noormeest ignoreerida nii palju kui see ühe pingi ulatuses võimalikuks osutus. Õnneks läks tema buss enne kui meie oma. Seisime Terjega veel pikalt, kumbki sügavalt oma mõtetes.

Lõpuks saabus ka meie buss. Ronisime peale ja seadsime ennast sisse kohe bussijuhi selja taga. Olime väsinud lõputust ootamisest ja unistasime juba kohalejõudmisest. Scopello on väike koht, kui kaugel see bussijaam siis öömajast ikka olla saab.

Buss keerutas mööda mäge ikka aina ülespoole ja varsti olimegi külakeses. Scopello. Tõstsime oma seljakotid väljaku äärde ja Terje läks lähimast hotellist küsima, kus meie öömaja võiks asuda.

Seisin kottide juures ja vaatasin kuidas vanapaar tuli oma, mitte just esimeses nooruses, autoga platsi keskel asuva kaevu juurde. Autost tõsteti välja hunnik plastpudeleid ja asuti neid täitma. Kaevu ääres oli rohkem rahvast ja käis elav itaaliakeelne vestlus. Otsisin seljakotist välja ka enda joogipudeli. Kui Terje tagasi tuli, läksin üle platsi kaevu juurde. Ilmeka žestiga näidati mulle, et vett ei ole. Nüüd nägin seda ise ka. Keegi oleks nagu kraani kinni keeranud. Kuigi mingit kraani ei olnudki. Ootama peab! Lõin naerdes käega ja läksin Terje juurde tagasi.

Uudised öömaja kohta? Ei olnud sugugi rõõmustavad. Olime bussiga öömajast mööda sõitnud. Vähemalt hotellipidaja arvas, et sellenimeline koht peaks jääma umbes 3-4 km mäest alla ja siis veel oma viissada meetrit teist teed mööda paremale.

Tühja kõhuga tunduvad kõik olukorrad palju masendavamad. Vinnasime kotid uuesti selga ja seadsime sammud lähima söögikoha poole. Päev hakkas õhtusse kalduma ja õhk ei olnud enam sugugi liiga soe. Õnneks asus baar sisehoovis, mis oli tuule eest kaitstud. Sõime salatit, jõime veini ja katsusime mitte mõelda selle peale kuidas me pimedas mööda teed oma suurte seljakottidega alla peame vantsima.

Scopello

Olime pea viimased külastajad.Väljas oli hämar. Hakkas saabuma aeg, kus tuli ennast mingis suunas minekule asutada. Teenindaja oli suhtlemisaldis noormees ja Terje küsis kuidas kõige lihtsama vaevaga mäest alla saaks. Noormees lubas uurida võimalusi. Baarist tagasi tuli ta heade uudistega: tema ülemus teab, kus meie öömaja asub ja on lahkelt nõus meid ära viima.

Tulede valgel oma kotte autost välja sikutades, olime taaskord tänulikud abivalmis sitsiillastele.

Kämping ise oli omapärane. Valged majakesed nagu iglud. Tänu sellele oli neid võimalik paigutada nii, et ei pidanud kellegi uksest- aknast otseselt sisse vaatama. Iga iglu juures oli piisavalt privaatset ruumi ka õuelaua jaoks kus veini ja õhtusööki nautida. Etteruttavalt võin öelda, et see jäi meil proovimata kuna vihma hakkas sadama.

Kõik eluks vajalik oli majakeses olemas. Väljast vaadates ei oleks uskunudki, et sees nii palju ruumi on. Magamistuba oli eraldatud seinaga kuid mitte uksega, köök koos kõige vajalikuga, piisavalt avar dušširuum.

Järgmisel hommikul otsustasime uuesti Scopellosse minna, kuna meie kämpingu lähiümbruses ei olnud ühtegi toidupoodi. Asutasime ennast minekule. Nautisime vaateid, tegime pilti ja rühkisime aina üles- poole. 

Me ei olnud jõudnud veel isegi mitte poolele teele kui saabus äike. Ma ei ole midagi sellist kogenud. Kõik kõmises ja mürises ümberringi. Tänu mägedele ei saanud isegi aru kust poolt pilv tulemas on. Kostis ainult kurjakuulutav kõmin. Vihma hakkas kallama nagu oavarrest. Tee muutus hetkega jõeks. Olime läbimärjad, varju ei olnud kuskile minna. Lõpuks leidsime ühe väravaaluse, mis andis küll pigem moraalset tuge kui reaalset vihmavarju. Lõõtsuvas tuules hakkas külm. 

Äikesepilv Scopellos

Kui vihm hõredamaks oli jäänud, otsustasime siiski poe üles otsida. Tagasi minekust ei oleks enam mingit kasu olnud. Olime läbimärjad ja koduiglus ei olnud mitte midagi söödavat. Hakkasime uuesti ülespoole astuma. Õnneks ei olnud supermarket enam kuigi kaugel. Saime oma ostud tehtud ja kiirustasime lirtsuvate helide saatel mäest alla. Ülejäänud Scopello aja veetsime praktiliselt oma iglus ja kuivatasime riideid.

Ärasõidupäeval näitas Scopello ennast ka päikesepaistes

Scopellost ei ole lennuväli kuigi kaugel, kuid bussiühendusele me siiski lootma ei saanud jääda. Tellisime takso, mis pidi väidetavalt Trapanist tulema. Maksime üsna üüratuna tunduva summa ja jäime lootma et kõik toimib.

Lennupäeva eelõhtul oli meie kämpingu peamaja juurde tekkinud Land Rover Evoque. Ütlesin Terjele möödaminnes, et näe, selle raha eest me saame Evoquega lennujaama. Sinna see jutt  jäi.

Oli aeg arved klaarida ja liikuma hakata. Mida ei ole, on takso.

Nii me Sitsiiliast lahkusimegi. Land Rover Evoque, mille roolis sitsiilia filminäitleja Gaspare Mirrione, kes õhinal Terjega oma möödunud näitlejakarjäärist vestles. 

Hüvasti Sitsiilia. Kohtume veel!