Erice mägi, Sitsiilia

Endiselt kallab vihma. Oli plaan minna meloneid istutama. Nüüd pean pisut aru pidama kas on ikka tark mõte. Isegi eestlane jõuab varem või hiljem etappi kus elu seiskub peale vihmapilve saabumist. Minul kulus selleks pea aasta!

Seni kui ilm valgemaks läheb ja vihmapilv oma tembud ära teeb, räägin ma teile sellest, kuidas me Terjega Erice mäele jõudsime.

Neli päeva Favignana saarel olid läinud kui lennates. Aeg oli taas seljakotid kokku pakkida ja teele asuda. Kuna tulime saarele Trapanist, otsustasime lahkuda Marsala kaudu.

Minu jaoks on alati kõige keerulisem seljakotti selga saada ja ära võtta. Kus aga vähegi võimalik, kasutan mõnd kõrgemat kohta abivahendina. See taburett Marsala välikohvikus oli suisa ideaalne selleks otstarbeks.

 Ma ei hakka kirjeldama seda, kuidas me terve päeva jooksul liikusime lõppkokkuvõttes edasi max 50 km ja õhtul avastasime ennast täielikus suluseisus Trapani lennuväljal. Tupik oli moodustunud lihtsast tõdemusest: ilma autota on väga keeruline liikuda, edasijõudmine võtab tohutult aega! Põhjus, miks me autot ei rentinud, oli see, et Terje oli load Eestisse unustanud ja mina keeldusin sõitmast...

Tagasi hilisõhtusesse lennujaama. Olin valmis istuma esimesele lennukile ja lendama suvalises suunas. Lihtsalt selleks, et jälle likuma saada. Me ei olnud saanud nelja Favignanal oldud päeva jooksul internetti kasutada, seega ei olnud meil ka võimalust teha edasisi reisiplaane. Samal õhtul ei väljunud ühtegi mõistlikku lendu, tuli otsida öömaja. Lennujaama ümbruses ei paistnud küll mingeid ööbimisvõimalusi olevat. Appi tuli naisterahvas, kes töötas autorendi boksis. Ta helistas ja otsis meile öömaja. Varustatud majaperemehe telefoninumbri ja öömaja aadressiga, läksime taksojuhtidega suhtlema.

Tänu taksojuhi ja majaperemehe sujuvale koostööle õnnestus meil lõpuks öömajja jõuda mis osutus kodumajautuseks. Suur maja pererahvale ja hoovimaja, kuhu oli ehitatud kolm eraldi sissepääsuga tuba külalistele. Majaperemees oli sõbralik ja jutukas, majaperenaise kohta ma sama ei julgeks väita. Otsustasime Terjega selle diplomaatiliselt keelebarjääriks nimetada. Saime kasutada internetti ja broneerida endale kolme päeva pärast Sevilla piletid. Oli näha, et majaperemees nautis oma maa tutvustamist. Tema oligi see, kes näitas meile raamatust Erice mäge ja räääkis selle koha meile huvitavaks.

Külalistemaja

Läksime magama üsna ähmase ettekujutusega mida oma kolme Sitsiilia päevaga veel peale hakata.

Hommik. Kuskil lennujaama lähistel. Trapani linna oli umbes 10 km. Majaperemees lahkus hommikul varakult ja majaproua pidi minema linna alles pealelõunal. Bussi ei käinud. Jõime ära hommikukohvi, vinnasime kotid selga ja hakkasime astuma. Tädi, kellelt me külavahel küsisime kuspoole Trapani jääb, sai igatahes terveks päevaks hea tuju. Jala Trapanisse....ehhh turistid!

Aga ega me plaaninudki terve päev marssida. Jõudes tee äärde ja leides esimese sirgema lõigu, asusime hääletama. Algus oli lootusetu. Kuna meil aga muid plaane nii ehk naa ei olnud, siis seisime vapralt edasi. Ja sealt tema tuligi! Ma ei mäleta selle auto marki. Väike, vana ja väsinud. Juht oli tõsise töömehe välimusega ja kindlasti juba hetk hiljem kirus ennast maapõhja, et oli üldse peatunud. Tema autos istus nüüd kaks, tema poolt vaadatuna täiesti umbkeelset naisterahvast, kes ei teadnud ise ka kuhu nad minna tahavad! Terve "vestlus" koosnes kohanimedest. Stiilis: kohanimi versus mõmin. Mõminaid oli kahte tüüpi: äratundmisrõõm ja kurb peavangutus koos kahetsusmõminaga. Proovisin oma üliroostes hispaania keelega vestlust arendada kuid lootusetult. Kõik taandus ikkagi kohanimemõminaks. Ja siis see tuli! Onu mainis Erice mäge... See mõmin mis nüüd tekkis oli täis elevust. Pinge autos taandus silmnähtavalt. Meil oli olemas sõidusiht.

Tänasime kohale jõudes autojuhti kõikides keeltes mis parasjagu meelde tulid, rebisime oma hiidsuured seljakotid tema pisikesest autost välja ja suundusime rippraudtee jaama. Ainukeseks üheselt mõistetavaks keeleks kujunes  meil Sitsiilias siiski kehakeel, mis aitas meil ka oma seljakotid funikulööri masinaruumi hoiule jätta. Võtsime kaasa ainult hädavajaliku.

Ma ei armasta rippraudteed, kohe üldse ei armasta. Ja nüüd tuli meil sõita mäele, mille kõrgus on 750 m üle merepinna...

Kohalejõudmine oli seda väärt. Erice linna kohta lähemalt loe siit.

Vaade Erice mäelt

Pilved või udu või pilveudu

Parim osa päevast!

Niipalju siis imeilusast Erice mäest. Edasiseks sihiks olime valinud San Vito lo Capo ja sealt edasi Scopello. Kuidas viimased kolm Sitsiilia päeva kujunesid, sellest juba järgmisel korral. Tundub, et vihm ei olegi enam nii tugev. Lähen siiski meloneid istutama.