Härjavõitlus Portugalis

Sevilla- teema jätkuks on igati kohane rääkida pisut Portugali härjavõitlusest ehk touradast. Sattusin nimelt ühe hobuürituse käigus Tavira äärelinna, kust enda suureks üllatuseks avastasin härjavõitluse areeni (Praça de touros).

Suvine ratsutamisvõistlus Taviras. Taustal härjavõitlusareen

Pean tunnistama, et enne seda pidasin härjavõitlust ainult Hispaania kultuuri pärisosaks. Minus tekkis huvi, milline on üks härjavõitlus Portugalis. Suvel toimus Taviras isegi üks võitlus, kuid ma ei tundnud endas piisavalt entusiasmi sinna minekuks. Seda enam, et tänu Hispaania corridale (oma silmaga näinud ei ole, tuginen raamatutes kirjeldatule ja meedias nähtule), tundus see üks lõpmata julm ja verine vaatemäng olevat.

Mõni aeg hiljem juhtusin nägema televiisorist ülekannet Lissabonis toimuvast härjavõitlusest.

Kasutan Silmaringi Reisijuhti, et lühidalt ja ülevaatlikult kirjeldada areenil toimuvat:

Kõigepealt ärritab rühm härjavõitlejaid (peón de brega) härgi keepidega, valmistades nii looma ette cavaleiro'le. Pärast cavaleiro etteastet tulevad areenile kaheksa vabatahtlikku forcado't, kes püüavad härjast paljakäsi jagu saada- seda võtet tuntakse kui pega't. Lõpuks aetakse härg areenilt minema ülejäänud karja juurde.

Foto M. Alvarenga 

Härja sarved on nüristatud ja kaetud nahksete katetega. Olen näinud ka seda, et härja turi on kaetud polstriga, et selle sisse saaks odasid suruda ilma härga vigastamata. See on vist mõeldud küll pigem harjutamiseks, kui rahvale näitamiseks.

Portugalis võeti 1928. aastal vastu seadus, mille kohaselt härjavõitlusel ei tohi härgi tappa. Kui eetiline see kõik looma suhtes ikkagi on, jääb muidugi iseküsimuseks. Kirjeldan teile lihtsalt seda, mida ma ülekannet vaadates nägin.

Esimeses osas on areenil härg ja jalamehed keepidega. Mingit looma vigastamist ei toimu. Pigem üritatakse härja tähelepanu endale tõmmata ja teda mingis soovitud suunas liikuma saada. See osa on mingis mõttes nagu härja tutvustamine publikule. Kuidas ta liigub, kui võitlusvalmis ta on jne.

Järgmisena tuleb ratsanik. Cavaleiro, kes näeb oma kostüümis välja tõeliselt uhke. Tema ülesanne on härja turjale odad lüüa. Erineva pikkusega odasid on kokku kuus. Lühematega peab hobune suutma töötada härjale lähemal, pikematega on vahemaa suurem. Ei saa väita, et vaatemäng täiesti veretu oleks. Härja turjast siiski tuleb verd. Olen kuulnud ka väidet, et mõningane verelaskmine stressis loomal tuleb ainult kasuks. Kas see peab aitama südametunnistust vaigistada või on seal tõesti mingi iva sees, jäägu see teadjate inimeste otsustada.

Tagasi hobuste juurde. Osa cavaleiro'sid vahetab hobuseid vastavalt sellele, mis odasid ta parasjagu peab härja turja sisse lööma. Siin tuleb mängu hobuse kiirus, võime liikuda küljele, ette, taha. Ja seda kõike välgukiirusel. Võiks vist isegi öelda, et elu eest. Hobuse ja ratsaniku koostöö on igatahes hämmastav!

Cavaleiro. Pilt leitud internetist

Lusitano, ehk portugali hobune, on vanim sadulahobune maailmas. Neid hobuseid on kasutatud läbi ajaloo sõjaratsudena. Tänapäeva karjuste töös on nad täiesti asendamatud. Lusitanot võib panna nii vankri ette, kui kasutada sporthobusena. Ühteviisi hea on ta nii parkuuri läbides kui koolisõidus.

Portugalis tegutsevad aktiivselt ratsakoolid. Pidevalt korraldatakse nii klassikalisi ratsavõistlusi kui erinevaid üritusi, millel inimesed oma hobusega osaleda saavad. Hobused on portugali igapäevaelu lahutamatu osa. Kindlasti on sellest tingitud ka cavaleirode populaarsus rahva hulgas.

Tourada Portugal lehelt leiad ajad ja kohad millal härjavõitlust peetakse

Härja viimaseks vastaseks on kaheksa meest, kelle ülesandeks on peatada looma rünnak paljaste kätega. Härg on selleks ajaks küll väsinud, kuid kaugeltki mitte apaatne. Härja tervislik seisund oleneb muidugi suures osas cavaleiro tööst. Kui ratsanik looma liiga ära väsitab, kaotab võitluse viimane osa oma atraktiivsuses. Härg seisab areenil ja lihtsalt lõõtsutab. Mis on täiesti mõistetav. See enam kui pooletonnine loom ei ole kindlasti loodud hobuse järgi jooksmiseks. 

Tagasi forcado'de juurde.  Forcado da cara on portugalikeelne nimi mehele, kes peab härja rünnaku esimesena vastu võtma. Ta paneb keskendunult pähe oma rohelise mütsi. Siis asetab käed puusa ja hakkab sammhaaval härjale vastu astuma. Samm on lühike ja jalg pannakse maha erilise rõhuga. Sinna juurde võib kuuluda ka keha ettepoole kallutamine ja justkui ähvardava liigutuse tegemine härja suunas. Et paremini härja tähelepanu tõmmata  (või ka enda võitlusvaimu tõstmiseks) hüüab forcado da cara miskit, mis võiks kõlada nagu: É touro!

Ülejäänud seitse meest seisavad tema selja taga. Kui härg ründab, peab forcado da cara suutma hüpata härja sarvede vahele ja seal ennast kuidagi kinni hoidma. Ülejäänud mehed moodustavad tiheda summa tema selja taga, et härja hoogu pidurdada ja ta lõpuks seisma sundida. 

Pilt internetist, autori nime jään praegu võlgu.
Anda hinnanguid või kommenteerida...milleks? See pilt räägib üsna kõnekalt millega on tegu

Hm...erinevad töövõtted. Erinevad lähenemised.
Pildi leidsin  internetist

Rabejador on mees, kelle ülesanne on härga sabast sikutades juhtida- suunata. Vaatamata situatsiooni näilisele koomilisusele, ei tohiks tema ülesannet alahinnata. On hetki, kus hetkeks härja tähelepanu kõrvale juhtimine võib päästa forcado da cara halvimast.Ideaalis võiks härja rünnak meenutada rusikalööki, mille kaheksa meest vapralt ja vankumatult vastu võtavad.

Rabejador tööhoos. Siit lehelt leiad rohkem pilte

Tegelikkuses ei pruugi asi nii ilus olla. Mis siis valesti võib minna? Põhimõtteliselt kõik. Algatuseks see, et forcado da cara ei suuda härja sarvede vahele püsima jääda. Härg lohistab teda mööda areeni või lihtsalt tallab tal otsas. Sellisel juhul tulevad appi nii ülejäänud mehed (forgados) kui ka bandarilheiros, ehk mehed keepidega. Härja tähelepanu katsutakse ohvrilt eemale juhtida. Kuna härja sarved on nüristatud ja nahast vutlaritega kaetud, ei ole tagajärjed enamasti fataalsed. Veri, mis katab forcado da cara riideid ja nägu, kuulub suuremalt jaolt siiski härjale. Rebenenud püksid või muljutud keha on aga selle mängu juures paratamatus.

Forcados Amadores
Juhtub  nii ja kordades hullemini

Lõpudefilee ja auring. Areenile tulevad: cavaleiro ja forcado da cara. Võib juhtuda, et forgado'de esivõitleja on nii tugevalt härja käest räsida saanud, et loobub oma auringi tegemisest. Cavaleiro võtab siis  forcado da cara'lt tema iseloomuliku rohelise mütsi ja hoiab seda auringi tehes kõrgel nagu lippu. Rahvas plaksutab. Visatakse lilli, millest osa cavaleiro elegantselt publiku hulka tagasi viskab. Võitlejad tänavad oma meeskonda ja abilisi.

Selle pildi ja nende meeste kohta loe lähemalt siit

Ühel õhtul esineb kokku kuus härga. Võitlus algab õhtul kell 10 ja lõpp on kaugelt üle südaöö.

Härjavõitlused algavad mais- juunis ja viimased neist peetakse enamasti oktoobri esimestel nädalatel. Suurim härjavõitlusareen asub Lissabonis, Praça de Touros do Campo Pequeno. Väiksemaid härjavõitlusareene võib leida paljudes linnades üle kogu Portugali.

Portugali suurim härjavõitlusareen, mis asub Lissabonis. Praça de Touros do Campo Pequeno

Kuulsaim võitlushärgade kasvatuspiirkond on Ribatejo. Siinsed lauged tasandikud on nagu loodud põllumajanduseks. Ribatejost on pärit ka need loomad, keda kasutatakse härjajooksudel. See rahvuslik “spordiala” on aga juba täiesti omaette teema.

Andku nüüd kõik kirglikud härjavõilejad mulle andeks. See rahumeelne pull  nautis oma toredat elu Alentejos. Teadmata midagi oma suguvendade suurtest ettevõtmistest kuulsatel areenidel.
Temal olid hoopis teised huvid....