See oli šamaanitee algkursus kevadises Tartus. Jalutasime parasjagu Anneliga kaunil hommikul hotellist kursusele, kui üks mees tänaval küsis meilt raha. Kui ma nüüd õieti mäletan, oli see täiesti sihtotstarbeline küsimine hommikuse õlle jaoks. Päev edenes omasoodu, teemasid oli erinevaid ning mingil hetkel ütles kursuse juhendaja Mikk Sarv:
"Kui Universum küsib, siis tuleb anda." Vaatasime Anneliga üksteisele otsa ja hakkasime naerma. Tol hommikul oli jäänud õlleost meie poolt igatahes toetamata.
See lugu on mulle hiljem korduvalt meelde tulnud erinevates situatsioonides.
Ükskord Harjumäelt läbi minnes nägin pingil istumas meesterahvast. Arvuti põlvedel, korralikult riides, seljakott kõrval pingi peal. Ise telefonis miskit nokkides, kõnetas mees mind hetkel, kui olin temast möödumas. Kas ma saaks talle 5 € anda? Järgnes lugu brasiilia või argentiina ajakirjanikust, kes mingitel segastel põhjustel oli oma raha kaotanud. Hoogu kogudes lõppes lugu küsimusega, ega mul talle öömaja ei ole juhuslikult soovitada kellegi juures. Andsin küsitud summa, kuid öömajani jõudes, arvasin, et sellega võiks ta kellegi järgmise poole pöörduda. Jätkasin oma teed muie suunurgas. Oli see nüüd siis ajakirjanduslik eksperiment või varjatud kaamera?
Universum aga muudkui jätkas küsimist. Elasin siis juba Taviras, kui minu uksekell helises. Helistaja oli vana naine, kes küsis leivaraha. Olin üllatunud. Sellist asja ma ei olnud enne näinud, et suisa kodudes raha käiakse küsimas. Järgmisel korral oli mu ukse taga noor mees, kes vuristas ette kiire loo sellest, kuidas ta on töötu näitleja. Nähes, et portugalikeelne jutt ei anna soovitud tulemust, tuli lugu soravas inglise keeles. Võtsin loo teadmiseks, kuid sularaha mul ei olnud.
Suupillimängija, kes törtsutab lustakat viisijuppi igale möödujale ja keda näed õhtul supermarketis veini ostmas. Suhteliselt räsitud väljanägemisega meesterahvas, kes lebab päikesest soojal kivipingil, jalad müürile visatud ja ootab raha oma korjanduskarpi. Kalendrite müüjad turul, kes on väga rahul kui sa kalendrit ei taha, vaid ainult raha annad. Mustlasnaised, kes manavad ette haleda näo ja küsivad lastele söögiraha. Sokimüüja, kes seisab kohvikus kannatlikult su laua kõrval isegi siis kui oled kindlalt väitnud, et praegu sokke ei vaja. Ja nii edasi ja nii edasi.
Minu jaoks saabus piir, kui ühel hommikul käis minult raha küsimas kokku viis inimest. Istusin välikohvikus Tavira peaväljakul. Kui ma nägin järgmist küsijat tulemas, tõusin ma lihtsalt püsti ja läksin ära.
Miks ma kirjutan sellest just täna, mõni päev enne Tavirast lahkumist? Võibolla selleks, et jätta see lugu endast siia maha. Mulle meeldib anda. Anda oma panus, et midagi muuta. Mitte alati ei pea asjad minema kohe paremaks, mõnikord on lihtsalt vaja midagi muuta, et asjad hakkaksid üldse kuskil suunas liikuma.
Mulle meeldib teha asju, küsimata selle eest muud tasu kui rahulolu tehtuga. Ma võin värvida hooldekodus tube või teha päevakeskuses eakatele inimestele reikit. Kuid anda sama õnge päevast päeva inimestele, kes seda iialgi kasutama ei hakka, sellel ei näe ma mõtet.
Kallis Universum, teeme edaspidi nii, et minuni jõuavad ainult need küsijad, keda ma tõeliselt aidata saan. Need, kes on ka ise valmis ennast aitama. Need, kes tõesti tahavad kasutada just seda "õnge", mille ma neile parasjagu anda saan. Aitähh Sulle!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar