Quinta Shanti ja Angela

Mitte kaugel Tavirast asub küla nimega Conceição. Just seal, surnuaia ja raudtee vahel, on ligikaudu kaks ja pool hektarit maad, millel nimeks Quinta Shanti. Ökotalu, mida peavad kaks noort inimest, Jil ja Angela.

Kuidas ma Angelaga kohtusin? Võiksin alustada sõnadega: see juhtus siis, kui ma tahtsin endale jembet osta. Ja nii see tegelikult oligi. Läksin endale eelmisel talvel Taviras jembet otsima. Üks asi viis teiseni ning lõppes sellega, et mind tutvustati Angelaga. Tema kaudu sain tuttavaks Petraga ja sealt edasi veel paljude inimestega, kelle kõigi ühine puutepunkt on Angela.

Kes on Angela? Noor portugaallanna, kes laulab, tegeleb jooga ja mediteerimisega. Kes töötab oma farmis, käib vanavanemate maadele puid istutamas, organiseerib üritusi ja räägib.

Angela armastab rääkida. Ta räägib sellest, kuidas asju näeb ning tunnetab.

“Ma pean mõtlema selle peale” oli lause, mis ka meie viimasel kokkusaamisel tihti kõlas. 

Jalutasin eile Angela farmis ringi ning pildistasin. Kuulsin, kuidas saabus üks auto. Tulija oli Angela ammune sõber Carlos, kellel oli kaasas pudelike mingi arstimiga. Nimetan seda nii, sest ei oska täpsemat terminit kasutada. Asi iseenesest ei olnudki nii oluline. Oluline oli teema, mis sellest välja koorus.

Nautisin olemist ja kuulasin poole kõrvaga Angela ja Carlose omavahelist portugalikeelset dialoogi. Kui Carlos kotitäie juurikatega ära oli saadetud, tuli Angela minu juurde ja küsis, kas ma sain aru, millest jutt käis.

Ilmekalt, nagu alati, seletas ta mulle lühidalt toimunut. Carlos oli tulnud pudelikesega, mis sisaldas mingit looduslikku arstimit ning avaldanud soovi saada vastu aiasaadusi. Sellest koorus välja arutelu vahetamise teemal. Angela seisukoht oli, et vahetada saab neid asju ning neid teenuseid, mida mõlemad pooled tõesti vajavad. Kuna Carlos vajas köögivilju, Angela aga ei vajanud pudelikest, lahendas olukorra seekord raha.

Olime enne Angelaga rääkinud vahetamisest. Teenus teenuse vastu, asjad asjade vastu jne. Tema põhimõte on lihtne: kõik see tuleb eelnevalt kokku leppida. Kui tema tahab pilte ja pakub mulle vastu aiasaadusi, siis mina kas olen nõus ning vahetus toimub või ei ole nõus ja vahetus jääb ära.

Kuid anda lihtsalt midagi, mis endal ülearune on ja siis midagi vastu küsida, on juba eraldi teema.

Angela arusaam rahast on lihtne ja selge: raha on vaja, et maksta elektri eest, osta kütust nii traktorile kui autole, käia mõnel üritusel või koolitusel. Ela kui lihtsalt tahad, ilma rahata on keeruline hakkama saada.

Angela vanavanemate maja asub Algarve sisemaal. Ta armastab seda maja. Talle meeldib seal käia ja mõnda aega olla. Kuid elamiseks? Liiga energiakulukas, ütleb Angela. Elu nagu vanavanematel, on tänapäeva inimesele liiga väsitav.

Tingituna sellest ja kindlasti ka paljust muust, Portugali maapiirkonnad tühjenevad. Enam ei ole suuri lamba ja kitsekarju, kes oma karjuse saatel metsades ja mägedes uusi karjamaid otsivad. Loomi, kes hoidsid metsaalused puhtana. Inimesed on läinud mugavaks. Ja selle mugavuse hinnaks Portugalis on metsatulekahjud.

Angela käib vanavanemate maadel lagedaks põlenud küngastele puid istutamas. Istutamine ei ole siin nii lihtne kui mõnes vihmasemas piirkonnas. Algarve suvi on omamoodi karm katsumus nii inimestele kui loodusele. Maa põleb pruuniks ning muutub kivikõvaks. Ilma pideva kastmiseta talvel istutatud taimed lihtsalt surevad kuuma suve jooksul. Ja suvi on siin pikk. Vihma, mis suudaks maad janust päästa, ei pruugi sadada kolm- neli kuud. 

Kuulsin kord, kuidas Angela arutas, milliseid puid üldse tasuks istutada. Männid. Kasvavad kiiresti, kuid on suvel äärmiselt tuleohtlikud. Akaatsia. Võib võrrelda Eestimaise lepaga. Kasvab kiiresti, kuid suurem väärtus puudub. Mandlipuu. Ilus ja kasulik puu, kuid hukkub ajapikku hooletusse jäetuna. Jaaniakaunapuu. Suur, tugev puu. Annab head saaki ja varju, kuid vajab vähemalt noorena lisakastmist.

Ja nii on see siin kõigega: päike annab, päike võtab. Vesi on võtmesõna. Kui sul on vett, on sul võimalus midagi kasvatada. Vett ei ole, hukkub kõik.

Ütlen Angelale, et pean nüüd minema hakkama. Juttu katkestamata võtab ta rohelise plastikust kausi ja suundume koos aiamaale. Nuga ühes käes ja kauss teise kaenla all, asjatab ta vagude vahel. Ise kommenteerides, miks mõni taim just selline välja näeb ja millal on parem aeg midagi külvata.

“Täna on noorkuu,” ütleb ta “see on hetk, kui looduses kõik seisab. Täna ma puhkan, et siis alustada uute tegemistega. Näiteks oad. Kui külvad oad nüüd, novembri alguses, saad sama või veelgi suurema saagi kui need, kes külvasid oma oad juba augustis- septembris.”

Just selline vanavanemate tarkuse järgi toimetamine iseloomustab Angela tegemisi ja ettevõtmisi. Kuulates loodust, kuulates inimesi, kes enne meid on elanud. Tunnetades iseennast ja maad, mille nimi on Quinta Shanti.

Angela teeb kõike südamest