Teelolekud

Oleme tulnud siia ilma õppima. Õppima ja kogema. Teeme seda igaüks omal viisil, just nii, nagu parasjagu õige tundub. Mõnipäev on elu nagu uljas kihutamine udupeenes kabrioletis, teisel päeval logistad vankriga mööda tolmust teed, pulstunud veoloom igal sammul komistamas.
Liblikas. Ilus ja värviline, nagu elu ise, laskub su käele. Vaatad teda ja mõistad, et oled justkui unne vajunud. Tõstes pilgu näed, et ümberringi on nii palju põnevat. Hüppad vankrilt maha, sirutad oma kangeks jäänud jalgu ja hakkad astuma.
Muutuste tuul nägu paitamas, läheb samm aina kiiremaks ja kergemaks. Juba tunned, et tahaks joosta. Rong annab jaamas vilet, teed veel mõned kiiremad sammud ja hüppad juba liikuvasse vagunisse.
Istud oma pingil, naudid vaadet ja seltskonda. Inimesed tulevad ja lähevad. Ajad juttu, saad sõbraks, jätad hüvasti, ütled tere uutele tulijatele.

See on sinu jaam. Tunned selle lähenemist juba kaugelt. Ma pean nüüd maha minema. Miks? Küsib sõbra nukker pilk. Ma pean nüüd minema. On kõik, mida öelda oskad.
See kallistus kestab terve igaviku. Selles on minemise elevus ja maha jäämise kurbus.
Nii raske on edasi minna. Pisarad mööda põski voolamas, vaatad rongile järgi. Kallis sõber, ma ei oska sulle seletada miks, aga ma pean nüüd minema.
Ja sa lähed.

Oled sa vaba?

Kumb on halvem – kas ebaõnnestumine või mitte kunagi üritamine?

Kui meie elu on nii lühike, siis miks me teeme nii palju asju, mis meile ei meeldi ja me ei tee nii paljusid asju, mis meile meeldivad?

Kui sul oleks kõik öeldud ja tehtud siin elus, kas oled rohkem öelnud või rohkem teinud?

Mida sa sooviksid kõige enam muuta siin maailmas?

Mida sa oled teinud selle heaks, et see ka muutuks?

Kas sa tegeled sellega, millesse sa usud või sa lihtsalt teed seda, mida on mugav teha?

Kas sa naudid oma elu?

Kui suurel määral oled sa tegelikult oma tänase elu kurssi kontrollinud?

Kui palju on sinu elus asju, mida sa teed ilma, et selle peale üldse mõtleksid?

Kas sa muretsed rohkem sellepärast, et teha asju õieti või et teha õigeid asju?

Kui kiiresti sa annad hinnangu millegi kohta?

Kui palju sa teed oletusi?

Kas sa oled oma sõnades laitmatu?

Kas sa suudad alati aksepteerida teise inimese maailma ja võtta teda just sellisena, nagu ta on?

Mis on see üks asi, mida oled väga tahtnud teha, aga pole veel teinud? Mis hoiab sind tagasi?

Hoiad sa kinni millestki, millest sa peaksid lahti laskma?

Mis teeb sinust "sinu"?

Kas sa oled olnud selline sõber nagu endalegi tahaksid?

Kumb on halvem - kas see, kui su hea sõber kolib ära või kui kaotada kontakti sõbraga, kes elab kohe sinu lähedal?

Kes on sõber?

Mille eest sa oled kõige tänulikum?

Kas sa oled oma tänu ka väljendanud?

Kas sa mäletad seda korda 5 aastat tagasi, kui olid äärmiselt endast väljas? On sel tähtsust ka täna?

Millel on sinus elus tähtsus?

Mis või kes on sinu jaoks tähtsad?

Mis on su lapsepõlve kõige õnnelikum mälestus? Mis selle nii eriliseks teeb?

Mis ajal oma lähiminevikus tundsid sa end kõige kirglikumalt ja "elus olevamalt"?

Kui mitte praegu, siis millal?

Kui sa ei ole seda veel saavutanud, siis mida on sul kaotada?

Kes on see, kes ütleb mis on õige ja mis on vale?

Kas sa naudid oma tööd?

Millal viimati marssisid teadmatusse ainsa kergelt hõõguva ideega, millesse ise tugevalt uskusid?

Mis on vahet lihtsalt elus olemisel ja tõeliselt elamisel?

Millal on aeg lõpetada riskide ja tasu kalkuleerimine ning lihtsalt minna edasi ja teha seda, mis on sinu meelest õige?

Kui me õpime oma vigadest, siis miks me kardame neid teha?

Millal oli viimane kord, kui märkasid omaenda hingamise heli?

Mida sa armastad? 

Kas mõni su viimastest tegemistest väljendas avalikult seda armastust?

Kas  sa teed oma valikud ise või lased sa ennast mõjutada?

Oled sa vaba?

Foto: Inspire

Lagos

Kui ma esimest korda Lagosesse jõudsin, tulin rongi pealt maha, otsisin üles oma hotelli, panin koti hotellituppa ära ja läksin kõndima. Mõtlesin teha väikese jalutuskäigu, et vaadata, kust mere äärde pääseb ja kas need rannakaljud siis ikka on samasugused nagu olin nii paljude piltide peal näinud.

Sellest väikesest jalutuskäigust kujunes päevapikkune matk. Igal sammul avanes uus ja hingemattev vaade. Õhinal, nagu väike laps kommipoes, kiirustasin mööda rannakaljudel looklevat rada aina edasi ja edasi.

Eile käisin Lagoses kolmandat korda. Hakkasin astuma mööda rada, mis viis üles künkale. Ja juba avastasin ennast mõttelt:

"Siin ma ei olegi veel käinud. Oot, ma vaatan ainult selle käänaku taha veel."

Ei usu, et see mu viimaseks Lagoses käimiseks jäi, neid käimata radu jäi sinna veel...

Jalgrattateater tuleb külla!

Tegevuspaik   Mata de Santa Rita
Korraldaja       Tavira em Transição
Aeg                 16. veebruar 2014, kaunis ja päikseline pühapäev

Osades:
Koerad             Nina, Max, Luna ja veel üks tundmatu koeradaam      
Lapsed             palju ja väga erinevates vanustes
Täiskasvanud   kirju seltskond maailma eri paigust

Esimesed tulijad

Ja nüüd siis tänase päeva peakangelased kinoteater jalgratastel! Vaata nende tegemiste kohta siit

Tulemise elevus. Kohtuvad vanad tuttavad, tervitatakse uusi tulijaid. Tutvust teeb igaüks omal moel, neljajalgsetel omad tavad, kahejalgsetel omad

Lilled ja tüdrukud

Päevaplaani arutamine

Terramada rahvaga on ikka ja alati tore kohtuda. Seekord tulid nad tõeliselt suure  seltskonnaga. Vaadati üle see, mis oli eelmistel kordadel tehtud, jagati oma nõu ja kogemusi

Istuta oma puu ja õpi hoolitsema oma puu eest. Suvel oli mureks kastmine. Rahvas oli hõivatud oma tegemistega, päike kõrvetas samal ajal puukesi halastamatult, vesi oli tiigikeses pea otsakorral. Seekord proovitakse teisiti. Istutad omale nimelise puu ja siis hoolitsed tema eest. Kes siis ei tahaks näha oma puud kasvamas

Koostöö ja kogemuste jagamine

Fotosessioon. Poseerivad Nina ja Max. Vist keegi on veel, seal päris ees :)

Töövhendid peavad korralikud olema. Kuigi pikki nädalaid sadanud vihm on maa pehmeks muutnud, ei tee see kiviklibuse maa harimist just kuigipalju lihtsamaks

Seekord oli piknikulaud eriti suur ja rikkalik, seda nii inimeste kui  pakutava  söögi poolest

Vanim ja noorim osaline. Igavust ei kurtnud küll keegi

Ja nüüd siis päeva nael: teater jalgrattal! 

Eesriie sulgub. Hommikust on saanud hiline pärastlõuna. Piknikulaual on veel mõned nõud ja paar apelsini, millele otsitakse agaralt omanikku. Kui viimased asjad on kokku pakitud, algab jumalagajätmine. Rahvast on palju ja hüvastijätt venib pikale. Ei tea ju millal neid inimesi jälle näed, kui üldse näed. Vahetatakse kontakte ja viimaseid kallistusi.

Mata de Santa Ritas jääb vaikseks. Ei kosta enam hõikeid, laste kilkeid ega laulu. Kõike seda kuni järgmise pühapäevani. Just siis koguneb rahvas taas siia. Kes parasjagu tulemas on, ei ole kunagi ette teada. Küll aga on teada see, et see kaunis paik ootab iga tulijat. Oled oodatud!

Üks ilus päev

Minu praeguse kodu katuselt paistab meri. Tegelikult paistab ta ka elutoa aknast aga sealt peab hoolikamalt vaatama, puud jäävad pisut ette. Katuselt vaadates ei ole mingit kahtlust, meri mis meri. 

Selleks, et merele lähemale saada, tuleb minna kas Almancili, Quarteirasse, Vilamourasse, …. ühesõnaga, tuleb kuskile minna.

Mida tugevamaks mere lõhn muutub, seda rahutumaks Nina muutub. Kui siis auto ukse lahti teed, tormab õnnelik loom mööda randa ringi, püüab randuvaid laineid näksata ning sumab vahu sees, mille taanduv laine maha jätab. Kõige toredam on muidugi see, kui keegi viitsiks kogu aeg lendavat taldrikut lennutada. Pildil on üks vähestest puhkehetkedest, mida Nina endale eile rannas lubas

Pulgakomm!

Randkorilus on täiesti omaette spordiala. Vaatasin kuidas see naine kükitas tükk aega sama koha peal. Mis ta sealt leidis, ei tea. Minul oli igatahes seebialust vaja, selle ma ka leidsin :) 

Taamal paistmas Quarteira

Valge sulg teed näitamas

Loom ja linnud. Ninal silmnähtav ornitoloogia- huvi puudub. No vahest võib piki randa kajakaid taga ajada aga see on lihtsalt ettekääne jooksmiseks. Minu šoti terjer seevastu oli tõeline "ornitoloog". Üle meie Läänemaa talu maade ei saanud märkamatult lennata ükski lind! Kord pidin päris pikalt taevast uurima, enne kui nägin üht täpikest kõrgel- kõrgel.  Arnold oli selle kulli tuvastanud kui tõsise õhupiiri rikkuja. Kuidas seda täpikest üldse oli võimalik märgata, jäi mulle arusaamatuks.
Kord laskus aga naabruses pesitsev kurg meie õuemurule. Esimesel hetkel Arnold lihtsalt ei uskunud oma silmi. Hetke oli ta sõnatu ja siis toimus rünnak. Nii nagu tema lühikesed jalad võtsid, otse üle peenarde, üle mutimulla hunnikute, sõjahüüd taandumas üksikuteks kähisevateks haugatusteks.
Kõik rünnakud lõppesid siiski ootuspäraselt. Lind vaatas lähenevat objekti hetke huviga ja  tõusis siis  rahulikult lendu. Arnoldil ei jäänud muud, kui tõmmata ninaga õhku, märgistada häbitu sissetungi koht just talle omasel moel ja  juba peale seda võis rahulikult oma vaatluspunkti naasta.

Hiidpokud

Minul taskud "seebialuseid" täis, Ninal kasukas liiva täis. Ilus päev oli. Aeg koju minna

Armastus on lihtne

Just niimoodi, lihtsalt, armastagi kõiki oma sõpru ja lähedasi. Kui see juba nii hästi välja tuleb, et tundub loomulik olevat, vaata üle oma vaenlased. No või siis need, keda sa seni pole just sõpradeks pidanud. Sa vaatad ja taipad, et sinu ümber ongi ainult sõbrad. Sõbrad, kes sulle midagi siin elus õpetada püüavad, nii nagu nemad seda oskavad.

Aitäh teile sõbrad!
Ilusat sõbrapäeva!

Vihmamärg maailm

Olen selles aias õige mitu uurimisretke korraldanud. Inimkäte hoolitsust ei ole see paik ammu tunda saanud, küll aga hoolimatust. Vapralt üritab loodus katta seda, mis tema maailmas võõras. Autovrakk, vanad lillepotid, plastpudelid, ehituspraht. Kuulsin eile kuidas kuskil puid lõigati. Hommikul tühjana seisvasse aeda jalutama minnes, leidsin sealt oksahunniku. Ei olnudki hunnik, lihtsalt üle aia visatud oksad, nii nagu parasjagu mugavam oli olnud.

Ma ei ole veel kohtunud selle unustuste aia perenaisega. Kui me kohtume, tahan temalt küsida, kas ma võin tema aias pisut toimetada. Lõikaksin puid, piiraksin metsikuks muutunud lilli peenardes, koguksin kokku kõikjal vedeleva prahi. Põletaksin ära oksarisu ja teeksin aianurka ühe korraliku kompostihunniku.

Nii ma seal aias jalutamas käin. Seni küll fotoaparaadiga, kuid mine tea, ehk varsti poetan juba ka okstangid taskusse.

Vana oliivipuu on kui värav udusesse aiailma

Veel viimased õied mandlipuudel

Aiasügavuse ristikuvaip, mis suve saabudes jäljetult kaob, et jälle  sügisvihmades  rohetama lüüa

Loodame, et tuleb hea mandliaasta

Miski ei reeda, et maja on pea käeulatuses. Loodusel on siin lastud pikalt omapäi toimetada

Nespera (Eriobotrya japonica) ehk jaapani villpööris. Vili :nispero. Ei jõua ära oodata kui need imemaitsvad nisperod valmivad!

Tundub, et eelmisel aastal ei jõutud kõiki nisperoid ära süüa

Apelsinid looduse igaveses ringkäigus 

Selline näeb välja rosinapuu

Jaanikaunapuu (Ceratonia siliqua) rohelistest ussikestest saavad suve lõpuks "suured mustad ussid"

No nii rohenäpud! Sellist pilti nähes tahaks ju kohe kiiresti sekkuda?  ;)