Jalutuskäigud Lissabonis

Mulle hakkab Lissabon iga korraga järjest rohkem meeldima. Jälle avaneb temast mõni uus tahk ning lahkudes jääb miskit hingele kripeldama. Mõni koht, kuhu tahaks kindlasti järgmisel korral jõuda. Ma ei ole väga kirglik muuseumide külastaja kuid Museu Nacional do Azulejo on kindlasti paik kus tahaksin kunagi ära käia.

Palju tänu Irjale, kes mind alati lahkelt võõrustanud on! Irjale olen saanud esitada ka kõik need küsimused, mille peale kohalik inimene lihtsalt õlgu kehitab ja ütleb, et see lihtsalt on nii. Sest alati ei olegi nii lihtne väljast tulnule seletada, miks mõndasid asju just nii aga mitte teisiti ei tehta. 

Kujutage ennast nüüd ette detsembrikuisesse Lissaboni. Päike paistab ja sooja on vähemalt kakskümmend kraadi. Ees ootab ilus päev!

Feira da Ladra ehk “varaste turg”. Seda turgu on peetud siin Alfama äärealal juba üle saja aasta. Tunnen ennast selle täika südames üsna ebamugavalt ja võtan heameelega vastu pakkumise vaadata seda äri kaugemalt.

Seistes kõrgel kiriku katusel ja nautides detsembrikuist sooja päikest, kuulen ainult nõrka suminat sellest, mis all tänavatel teglikult toimub. 

Sardiinid, sardiinid, sardiinid! Seekordne üllatus oli terve pood, mis on pühendatud konservidele! Sa võid komplekteerida erinevaid kinkepakke nii sardiinidest, kaheksajalgadest, kalmaaridest või tuunikalast. Müügil on isegi puidust kastid kuhu saad oma konserveeritud kingituse ilusti ära mahutada.

Tagasi sardiinide juurde. Suveniiripoodidest leiad neid nii kangast, keraamikast, puidust, särgi või koti peale trükituna... tuhandeid eri nägemusi sardiinist! Millal meie küll oma kilu niimoodi armastama hakkame?

1755 aasta maavärin purustas Lissabni täielikult. Seega, arhitektidel oli võimalus kujundada terve linna süda uuesti. Igatahes on siin huvitav jalutada. Kitsad tänavad, pesu, mis laperdab tuules, huvitavad tüübid kes sinu küsimusele vastavad nii pikalt, et endalgi on algus meelest läinud...

Ülemisel pildil värav Lissaboni saabujale Tejo jõelt. Jõgi saab alguse Hispaaniast. Lissaboni jõudes on see jõgi saavutanud märkimisväärsed mõõtmed. Pildil olev sild, Ponte 25 de Abril, on 2 km pikk. Aga teine, Vasco da Gama sild, on 17,2 km pikk. Selle numbriga on tal au olla Euroopa pikim sild.

Ikka veel eelistan ma restoranides käia koos kohalikega. Miks? Kasvõi sellepärast, et leida üles mõni eriti kõrvaline kohake, millest mööda jalutades ei oska sa aimatagi kui hea söögikohaga on tegemist. Astud sisse mittemidagi ütlevast uksest, istud paberiga kaetud lauakese taha ja sööd oma elu parima lõunasöögi

Sama kuulus kui  Lissaboni tramm, on ka trammides tegutsev taskuvaraste kamp.  Huvitav, kas selline tuntus tuleb ka kasuks sellise  “töö”  juures?

Elevador de Santa Justa. Tänavatõstuk, mis ühendab Baixa kvartalit Largo do Carmoga

Peale maeiteakuimitmetunnist jalutuskäiku Lissabonis olime jõudnud Belémi. Irja ei lubanud mul linnas kohvi juua, ütles, et me peame seda tegema just Belémis. Mul oli selleks hetkeks juba üsna ükskõik, peaasi, et kuskil istuda saaks. Ja siis me läksime kohvikusse nimega Antiga Confeitaria de Belém. Tellisime kohvi ja loomulikult pastéis de Belém'eid. 

Teate. Ma olen enne ka sarnaseid kooke söönud, kuid nüüd ma enam neid mujal ei taha! Lehttaignakorvikesed, mis on täidetud keedukreemiga, kõlab iseenesest lihtsalt, kuid...nad olid ahjusoojad. Ja milline maitse! Te peate selle ise ära proovima. Varuge kindlasti selleks aega, sest selles kohvikus on pea alati järjekord. 

Kohtumiseni Belémi kohvikus!

Kui Universum küsib, siis tuleb anda

See oli šamaanitee algkursus kevadises Tartus. Jalutasime parasjagu Anneliga kaunil hommikul hotellist kursusele, kui üks mees tänaval küsis meilt raha. Kui ma nüüd õieti mäletan, oli see täiesti sihtotstarbeline küsimine hommikuse õlle jaoks. Päev edenes omasoodu, teemasid oli erinevaid ning mingil hetkel ütles kursuse juhendaja Mikk Sarv:

"Kui Universum küsib, siis tuleb anda." Vaatasime Anneliga üksteisele otsa ja hakkasime naerma. Tol hommikul oli jäänud õlleost meie poolt igatahes toetamata.

See lugu on mulle hiljem korduvalt meelde tulnud erinevates situatsioonides.

Ükskord Harjumäelt läbi minnes nägin pingil istumas meesterahvast. Arvuti põlvedel, korralikult riides, seljakott kõrval pingi peal. Ise telefonis miskit nokkides, kõnetas mees mind hetkel, kui olin temast möödumas. Kas ma saaks talle 5 € anda? Järgnes lugu brasiilia või argentiina ajakirjanikust, kes mingitel segastel põhjustel oli oma raha kaotanud. Hoogu kogudes lõppes lugu küsimusega, ega mul talle öömaja ei ole juhuslikult soovitada kellegi juures. Andsin küsitud summa, kuid öömajani jõudes, arvasin, et sellega võiks ta kellegi järgmise poole pöörduda. Jätkasin oma teed muie suunurgas. Oli see nüüd siis ajakirjanduslik eksperiment või varjatud kaamera?

Universum aga muudkui jätkas küsimist. Elasin siis juba Taviras, kui minu uksekell helises. Helistaja  oli vana naine, kes küsis  leivaraha. Olin üllatunud. Sellist asja ma ei olnud enne näinud, et suisa kodudes raha käiakse küsimas. Järgmisel korral oli mu ukse taga noor mees, kes vuristas ette kiire loo sellest, kuidas ta on töötu näitleja. Nähes, et portugalikeelne jutt ei anna soovitud tulemust, tuli lugu soravas inglise keeles. Võtsin loo teadmiseks, kuid sularaha mul ei olnud.

Suupillimängija, kes törtsutab lustakat viisijuppi igale möödujale ja keda näed õhtul supermarketis veini ostmas. Suhteliselt räsitud väljanägemisega meesterahvas, kes lebab päikesest soojal kivipingil, jalad müürile visatud ja ootab raha oma korjanduskarpi. Kalendrite müüjad turul, kes on väga rahul kui sa kalendrit ei taha, vaid ainult raha annad. Mustlasnaised, kes manavad ette haleda näo ja küsivad lastele söögiraha. Sokimüüja, kes seisab kohvikus kannatlikult su laua kõrval isegi siis kui oled kindlalt väitnud, et praegu sokke ei vaja. Ja nii edasi ja nii edasi.

Minu jaoks saabus piir, kui ühel hommikul käis minult raha küsimas kokku viis inimest. Istusin välikohvikus Tavira peaväljakul. Kui ma nägin järgmist küsijat tulemas, tõusin ma lihtsalt püsti ja läksin ära. 

Miks ma kirjutan sellest just täna, mõni päev enne Tavirast lahkumist? Võibolla selleks, et jätta see lugu endast siia maha. Mulle meeldib anda. Anda oma panus, et midagi muuta. Mitte alati ei pea asjad minema kohe paremaks, mõnikord on lihtsalt vaja midagi muuta, et asjad hakkaksid üldse kuskil suunas  liikuma. 

Mulle meeldib teha asju, küsimata selle eest muud tasu kui rahulolu tehtuga. Ma võin värvida hooldekodus tube või teha päevakeskuses eakatele inimestele reikit. Kuid anda sama õnge päevast päeva inimestele, kes seda iialgi kasutama ei hakka, sellel ei näe ma mõtet.

Kallis Universum, teeme  edaspidi nii, et minuni jõuavad ainult need küsijad, keda ma tõeliselt aidata saan. Need, kes on ka ise valmis ennast aitama. Need, kes tõesti tahavad kasutada just seda "õnge", mille ma neile parasjagu anda saan. Aitähh Sulle!

Tavira

Just selline ongi  Algarve lääneosa väikelinn Tavira

Siin on 21 kirikut nii, et  kui oled otsustanud külastada kirikukontserti, siis varu endale aega või tee "kodutöö" korralikult ära

Selles vanas kinos tegutseb kord nädalas kinoklubi. Siinse kinoklubi eestvedaja on olnud ka PÖFFi žüriis.  Tallinna jäised kõnniteed ja Tiina Lokk oma kõrgete kontsadega olid tal eredalt meeles

Tavira kitsad ja käänulised tänavad ei vii sind sugugi otseteed sinna, kuhu plaanisid minna. Kohe üldse ei armasta need tänavad kiirustajaid. Tõttajatega  mängitakse peitust seni, kuni suur kiire üle läheb

Siinsed iseloomulikud püramiidkatused pidavat olema head, et vihmavett ära juhtida. Mine tea, võibolla ongi. Suvel  jätab kõrge katus igatahes majas rohkem õhku hingamiseks ja niisama ka ilus vaadata

Vanasti olla portugaallased väga lühikesed olnud. No ega nad tänapäevalgi teab kui pikad ole, aga need toredad astekivid on uutel majadel kahjuks treppidega asendatud

Iidse Tavira kindluse juures. Õhtul tuuakse publiku ette lugu Tavira "Valgest Daamist "

Tavira vana turg. Talvine, vihmane ja tühi. Suvel  rõõmus ja rahvarohke. Kahjuks küll enam mitte turuna toimiv. Nüüd võib siin lõunat süüa või suveniire osta

Jalgrattad ja Tavira on lahutamatud. Terve Algarve ranniku pikkuselt peaks olema ka jalgrattatee. Ei oska kinnitada ega ümber lükata. Tean ainult seda, mida ise näinud olen: Farost Hispaania piirini saab küll jalgrattateed mööda

Õhtupäikeses 

 Rio Gilão  kaldapealne  kohvikute ja restoranidega

Ookean

Minu esimene kohtumine ookeaniga oli Hispaanias, Muxias. Olime Terjega lõpetanud oma teekonna Leonist Santiago de Compostelasse. Jalad käimisest paistes, pea mõtetest tühi. Me ei kõndinud seda viimast sajakilomeetrilist lõiku, vaid sõitsime bussiga otse Muxiasse.

Pea kolm päeva veetsime rannal kõndides või kaldakaljudel istudes. Vaatasime merd, pidasime päikeseloojangupiknikku, hingasime sisse soolast õhku, mis lõhnas vabaduse järgi.

Minu teine kohtumine ookeaniga oli Portugalis. Kaldapromenaad Cascaisis, Cabo da Roca alati tuuline kaldapealne, Algarve lõputuna näivad liivarannad, Sagrese kõrged kaljud, Lagose liivarannad vaheldumisi kaljudega.

Tormine, tasane, valges vahus, sinine, roheline, kuldne, hõbedane. Kirjeldamatult ilus ja võimas!

Minu esimene kohtumine Algarve randade ja rannasaartega toimus novembrikuus 

Novembrikuine Lagos

Kaunis liivarand Lagosel

Sügislehed

Troia

Culatra saar 

Culatra hõbedane meri

Pedras del Rei

Meri oli rohe- roheline, meri oli kullakarvaline

Kas meri armastab asju?

Rannik Aljezuri lähistel

Kes küll julges endale kodu ehitada nii tujuka naabri kõrvale?

Vila Real de Santo Antonio. Viimane rand Portugalis, kohe peale Guadiana jõge algab Hispaania

Pedras del Rei

Ainult pühapäeval on meri kalapaatidest tühi

Elujooned

See oli sõbrapäeval kui minu kõige suurem sõber mulle selle kauni kivist südame kinkis.
Aitähh Sulle sõber!

Kas sellel rajal on süda?

Carlos Castaneda

“Don Juani õpetused”

Näiteks kui õppisin tundma kuradi umbrohtu, olin liiga innukas. Haarasin asjade järele nagu laps kompveki järele. Kuradi umbrohi on ainult üks miljonist rajast. Iga asi on üks miljonist rajast. Seepärast pead alati meeles pidama, et rada on ainult rada. Kui tunned, et ei peaks seda mööda minema, siis ei tohi sa sellele jääda, mitte mingil tingimusel. Et omada niisugust selgust, pead elama distsiplineeritud elu. Ainult siis tead, et iga rada on ainult üks rada ja mitte kellelegi, ei sulle endale ega teistele, ole solvanguks, kui sellelt lahkud, kui sinu süda seda käsib.

Kuid sinu otsus jätkata rajal või lahkuda sellelt peab olema vaba hirmust või auahnusest. Ma hoiatan sind. Vaata iga rada lähedalt ja kaalutlevalt. Proovi seda nii palju kordi, kui pead vajalikuks. Siis esita endale- ja ainult endale- üks küsimus. See on küsimus, mida ainult väga vana inimene esitab. Minu heategija rääkis mulle kord sellest, kui olin noor ja minu veri oli liiga jõuline, et sellest aru oleksin saanud. Nüüd mõistan seda. Ma ütlen sulle, mis see on: “Kas sellel rajal on süda?” Kõik rajad on samad: need ei vii kuhugi. Need on rajad, mis viivad läbi põõsa või põõsasse. Oma elust võin öelda, et olen rännanud mööda pikki, pikki radasid, kuid ei ole kuhugi jõudnud. Minu heategija küsimus omab nüüd tähendust. Kas sellel rajal on süda? Kui on, siis on rada hea, kui ei ole, siis ei ole temast mingit kasu.

Kumbki rada ei vii kuskile, kuid ühel on süda, teisel mitte. Ühe peal on rõõm rännata, kuni seda järgid, oled sellega üks. Teine paneb sind oma elu needma. Üks teeb sind tugevaks, teine nõrgestab sind.

Este caminho tem coração?

Um caminho é só um caminho, e não há desrespeito a si ou aos outros em abandoná-lo, se é isto que o coração nos diz...
Examinhe cada caminho com muito cuidado e deliberação.
 Tente-o muitas vezes, tanto quanto julgar necessário.
 Só então pergunte a você mesmo, sozinho, uma coisa...
Este caminho tem coração?
Se tem, o caminho é bom,
se não tem, ele não lhe serve.
Um caminho é só um caminho.

Carlos Castaneda

Quinta Shanti

Quinta Shanti aeda sisenedes võtab sind vastu viljadest lookas granaatõunapuu

Apelsinid. Enamus valmib detsembrikuus või suts hiljem. On ka varasemaid sorte. Ei mingit keemiat, ei mingit mürgitamist. Puude aluseid kattev paks  multšikiht saadakse siitsamast aiast

 See huvitava kujuga sidrun rippus peaaegu kaevu kohal.
Väga sügava kaevu kohal

Tõeliselt dekoratiivene banaaniõis. Taga on näha juba valmiv kobar.
 Eksootilised viljapuud on istutatud mediteerimisruumi seina taha.
Seal on kõige soojem ja kaitstum koht kogu aias

Mediteerimisruumi valge vaikus

Küllusepõld

Viinapuud on selleks aastaks lõpetanud. Sügise värvid

Angela omas elemendis

Pisike süda oli esimene asi, mida  mediteerimisruumi seinal märkasin.
Just sellise mulje jättis mulle  Quinta Shanti:
südamega tehtud kodu