Liblikas. Ilus ja värviline, nagu elu ise, laskub su käele. Vaatad teda ja mõistad, et oled justkui unne vajunud. Tõstes pilgu näed, et ümberringi on nii palju põnevat. Hüppad vankrilt maha, sirutad oma kangeks jäänud jalgu ja hakkad astuma.
Muutuste tuul nägu paitamas, läheb samm aina kiiremaks ja kergemaks. Juba tunned, et tahaks joosta. Rong annab jaamas vilet, teed veel mõned kiiremad sammud ja hüppad juba liikuvasse vagunisse.
Istud oma pingil, naudid vaadet ja seltskonda. Inimesed tulevad ja lähevad. Ajad juttu, saad sõbraks, jätad hüvasti, ütled tere uutele tulijatele.
See on sinu jaam. Tunned selle lähenemist juba kaugelt. Ma pean nüüd maha minema. Miks? Küsib sõbra nukker pilk. Ma pean nüüd minema. On kõik, mida öelda oskad.
See kallistus kestab terve igaviku. Selles on minemise elevus ja maha jäämise kurbus.
Nii raske on edasi minna. Pisarad mööda põski voolamas, vaatad rongile järgi. Kallis sõber, ma ei oska sulle seletada miks, aga ma pean nüüd minema.
Ja sa lähed.
